JÜRI KOTŠINEV ⟩ Eestis teatakse grusiinidest vähe

Eesti ja Gruusia lipud. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Arvan, et Eestis teatakse suhteliselt vähe grusiinidest. See teema väärib pisut valgustamist. Gruusia on patriarhaalne maa. Seal loeb väga palju see, mida otsustab perekond, kuhu kuulud ja see, mida arvab klann, kuhu kuulub sinu perekond, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Isade ja vanaisade tahe on Gruusias selline, millega pojad ja pojapojad ei vaidle iialgi. Mitte sellepärast, et isadel on alati õigus, vaid sellepärast, et nad on isad ja nende arvamust arvestatakse alati ning nende näpunäiteid järgitakse, samuti alati. Isad teavad seda ja seetõttu eksivad harva. Nad tunnevad vastutust oma sõnade eest. Isade maal oleksin ma pidanud alati arvestama oma perekonna tahtega. Vanemate inimeste – hallide juustega meeste – sõna kuulavad Gruusias noormehed ja eriti neiud vaikides ja tähelepanelikult. Laudkonnas istuvad noored vaikselt ega küsi vanematelt meestelt mitte midagi.

See on maa, kus rahvalikud laulud on arendused vanade aegade valitsejate ja nende kaaskondade peolauas lauldud lauludest. Seal teatakse Imereetia, Tsereti, Kharthli kunagiste valitsejate suguvõsasid. Grusiin ei aja segi Imereetia Mikeladzede suguvõsa Gori äärsest Ülem-Tseretist pärit Tseretelidega. Grusiin määrab ainult nime kuju järgi megrelid, kuulmata nende keelt, mis on säilinud tänaseni. Iga grusiin tunneb eksimatult ära hevsuri, kunagiste valitsejate ihukaitsesse võitlejaid «tarninud» rahva. Svanidega on sama lugu. Grusiinidest 40 protsenti on heledat värvi juuste ja siniste või hallide silmadega. Mõned on pikka kasvu. Minu grusiinist vanaisa oli meeter kaheksakümmend viis pikk, heleda peaga, silmad helesinised.