/nginx/o/2011/03/28/547404t1h01f6.jpg)
/nginx/o/2025/04/18/16786319t1h3e8a.jpg)
Aino Pervik on laste lugemisvara rikastanud väga mitut moodi: tõsielu peegeldused nii väiksematele kui ka suurematele (Paula sari, Õhupall, Härra Q), muinasjutud loomadest ja hoopis erilistest olevustest («Sookoll ja sisalik», «Maailm Sulelise ja Karvasega»), muinasjutud, mis loovad tavatuid seoseid ning teevad üllatust ja nalja ning ka sellised, mis osutavad suurtele hädadele, mille lahendust justkui saavadki ainult muinasjutud pakkuda. Pikalt ja rikkalt loometeelt leiab näited igale teemale ja alateemale. Suurtele on Aino Pervik ka luuletanud – «Umimetsades», aga lastele – seda veel ootame!, kirjutab lastekirjanduse uurija Mare Müürsepp.
Üks isemoodi üllatav raamat on lühitekstidest sõnamängu harjutuste kogu «Umbluu», mis selle nime all ilmus 1980. aastal, sisaldades lugusid, mis vigurijuttudena juba varemgi avaldatud. Esimese «Umbluu» on illustreerijana vorminud Vello Vinn, teise, 2008. aastal ilmunu Jüri Mildeberg.
Kirjaniku mängulust teeb noore lugeja tuttavaks mitme keeleviguri võimalusega. Sama kuju, aga eri tähendusega sõnad – homonüümid: laisast metsavahist saab hoopis merevaht, valge viir laineharjal. Nõu on see, mida saab nõuküsijale anda, kuid ka nõusse saab midagi panna.
Lähedase kõlaga, vaid ühe hääliku võrra erinevad kilk ja kelk – kui võtta käiku kilkama ja kelkima, justkui sama tüvega sõnad, ja veel ühtteist, mis lähedase kõlaga, saab loosse kokku kirjutada ka teineteisele muidu üsna võõrad tegelased.
Loo käiku saab muuta see, kui tegelase nimi lihtsalt pahupidi keerata – hundi eest põgenev lammas on ühtäkki sammal – ja selle suhtes ei oska hunt midagi kuritegelikku ette võtta.
Mitmes loos avaneb liitsõnade müstiline maailm: puupea, tuhapea, tainapea ja teised sellised. Teadagi on seppi igasuguseid: pottsepp, püttsepp, kingsepp jne. Absurdse loo saab, kui usaldada igale sepale hoopis teise sepa töö ja töödejuhatajaks panna soss-sepp.
Perviku lühitekstid rajanevad fraseologismidel, mille tundmine tuleb kasuks nii kõnekeele kui ka ilukirjanduse hoovuste ja jutuvoorudega kaasaminekul: näiteks kägu, udu ja pada ajama. Keerdküsimuse «Mis on roheline, ripub laes ja piiksub?» vastus uduheeringas on saanud enese ümber hoogsa lahenduse, kus Udumäe kuningas – jällegi varasemast kirjandustraditsioonist mitmeti teada – peab udupasuna ja udurüütlitega jahti just sellele uduheeringale.
Kohtab ka jutuvestmise vigureid: nagu seesama jahiepisoodi arendus «see jooksis sinna ette ja see laskis ja see sai pihta ja see laskis ka ja sai ise ka pihta ja see sihtis ja laskis seda…» – lapsesuuline asesõnaline esitus on siin kenasti äratuntav. Vahel kasvatab autor juttu justkui improvisatsiooni korras – kõik saab muutuda, tegelane jänesest öökulliks, tegevuskoht ja -aeg ning muud seigad. Muudki mängud, nagu kuu-, puu- ja luu-uurijate lood teevad lugemise hetkel põnevust ja nalja, aga pikas plaanis lasevad noorel lugejal kasvada keele- ja loouurijaks.
/nginx/o/2025/01/17/16601260t1h555d.jpg)