JUHTKIRI ⟩ Häda selle maakoduga

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Maakodu omamine on luksus.
• Inimeste sissetulekud on vähenenud.
• Koroonaaeg ajas inimesed maale.

Riik on «pingutanud» palju, et elu maal võimalikult ebamugavaks teha – jätkuvalt on mitmel pool puudu kiire internet, ühistransport on katkendlik või olematu ning maal elavad inimesed seisavad linnainimestest palju sagedamini silmitsi tormikahjudest põhjustatud elektrikatkestustega. 2022. aastal oli Saaremaal lumetormiga elekter ära puhuti kuni kümme päeva. Tõsi, suvekodu omanikke lumetorm ei puuduta, kuid kui tahta, et majas oleks sees küte ja võibolla ka metsloomi tõkestav aedik maja ümber, on elektri kadumine ikkagi probleem. Ning lõppude lõpuks võib elekter ära minna ka suvel.

Seega ei pruugi linnast maale elama asumine olla nii lihtne, nagu vahepealsetel aastatel võis arvata, ja kavandatav maakodu paistab pigem luksuskauba kui tarviliku eluasemena.

Laupäevane Postimees kirjutab, kuidas mitmed maale elama asunud inimesed üritavad nüüd maamajast lahti saada, kuid potentsiaalseid ostjaid napib. Põhjusi huviliste nappuseks jätkub, kindlasti on üheks neist majandussurutis, mis tähendab, et inimesed loevad raha hoolikamalt ning maakodu on kindlasti koht, mille pealt on võimalik kokku hoida. Teiseks on selgunud, et mitmed tööd pole siiski kaugtehtavad, sest paljud avaliku sektori tööd nõuavad inimese füüsilist kohalolekut. Lisaks kulub kütuseraha maa- ja linnakodu vahet sõitmiseks.

Vahepeal tundus tõesti, et maakodude populaarsus kasvas. Koroonaajal põgenesid inimesed linnast maale, otsides maakodu puudumisel varju sõprade-sugulaste juurest või soetades endale täiesti uue kodu. Lisaks soodustas koroonaaeg tõepoolest kaugtööd.

Aga nüüd oleme silmitsi teistsuguse reaalsusega. Usutavasti on paljudel raske maal elada ka seetõttu, et ollakse harjunud linnaluksustega, olgu selleks siis kohvikud, teatrid, kinod vms. Ka tähendab maakodu omamine millegi pidevat putitamist – kohendamist vajab näiteks katus, üles võib öelda pump jne. See kõik tähendab lisaväljaminekuid, aga küsimus on paraku selles, kas mõne kuu või ka nädala pärast linnast väljas tasub neid väljaminekuid teha. Kuid küsimus pole ainult mugavustes, vaid ebamugavustes, kui mõelda riigi poolt veeretatud takistustele.

Riik on «pingutanud» palju, et elu maal võimalikult ebamugavaks teha.

Seega on maal elamine osalt ikkagi kangelastegu ja tuleb vaid kiita neid inimesi, kes teevad seda aasta ringi. Ent see ei peaks nii olema, Eesti põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus elada seal, kus ta soovib. Nagu me väga hästi teame, ei lange soovid tihti kokku tegelikkusega.

Maakodu omamine tähendas ka seda, et vähemalt osaliselt said linlaste ja maainimeste mõtteviisid mõneks ajaks kokku. Umbusk, mis «linnavurlede» ja «maakate» vahel valitses, leevenes. Kas nüüd tuleb see tagasi? Ometi oleks meie kõigi huvides võimalikult vähe piirjooni eesti rahva sees. Eestlastel peab olema võimalik elada Eestis igal pool hästi ja see teema peab olema ka kohalike valimiste põhiteema sügisel.