Kord tuli ühes seltskonnas jutuks, et eesti keele komareeglid on ikka võimatult keerulised. Seepeale meenutas keegi, kuidas ta abituriendina lõpukirjandit kirjutades hindajad üle olevat kavaldanud: et mitte komavigu teha, kirjutanud kirjandi tervenisti lihtlausetega.
Sama nõu võiks ju anda neilegi, kel laused käes liiga keeruliseks ja grammatiliselt kahtlaseks kipuvad: kirjutage lihtlausetega, ikka alus-öeldis-sihitis, alus-öeldis-määrus. Mees läks metsa. Mees ehitas maja... Või koos täpsustuste-kaunistustega: Punaste pükstega mees läks suurde pimedasse metsa. Hull mees ehitas üle mõistuse suure maja. Lause ehitus on ikka seesama alus-öeldis…, ainult fraasid tegime pikemaks, lisasime põhisõnale (mees, maja) täiendeid (punaste pükstega, suur jt).
Niimoodi väljendatud jääksid küll õige lihtsakeseks, nii et vanemale kui esimese klassi lapsele ma sellist nõu siiski ei annaks. Näiteks toodud fraasiehitus – täiend põhisõna ees – on aga eesti keelele kõige omasem, ja seda soovitan küll, et kui vähegi võimalik, võiks fraasi just nii ehitada.
Kuidas siis veel on võimalik? Täiendeid on kolme liiki, eespool näitelausetes näeme omadussõnalist täiendit (küsimus missugune?): suur pime mets, punaste pükstega mees, üle mõistuse suur maja. Teine liik on omastavaline täiend, mis vastab küsimusele kelle?, mille?, näiteks Mari maja, riiete parandus.
Need täiendid paiknevad tavaliselt põhisõna ees, selline on eesti keele omapära. Punaste pükstega mees kõlab ladusamalt kui mees punaste pükstega. Fraas mets, suur ja pime võib ette tulla ilukirjanduskeeles, parandus riiete ehk Google’i tõlkes.
Kolmas liik on määrustäiend, ja kuna määrusi on mitut liiki, ei vasta see ühelegi kindlale küsimusele: näiteks raamat rändlindudest, aken Euroopasse, lootus paremale tulevikule. See kolmas on, nagu näete, järeltäiend.
Mis nende järeltäienditega siis halvasti on, et nii väga eestäiendeid soovitan? Siin esitatutega ei midagi. Halvasti on, kui fraasi mõte muutub segaseks. Lugedes näiteks kõrvuti reklaamlauseid Pakkumine kõnekaartide kasutajatele ja Pakkumine korras korterile Paliveres, ei saa küll esimese hooga aru, mida sellele korras korterile pakkuda tahetakse. Korras korteri pakkumine Paliveres peaks olema, veel parem: Pakutakse korras korterit Paliveres.
Tundub, et reklaamide ja kaubaetikettide keel ongi läinud oma rada: Liann lõngad sokkidele, allahindlus kummutitele ja bürootoolidele, pakkumine uuele katusele (pro Lianni sokilõngad, kummutite ja bürootoolide allahindlus, uue katuse pakkumine)… Alaleütlevas käändes järeltäiend teeb fraasi mitmeti mõistetavaks – või kui tahta norida, siis just üheselt mõistetavaks. Nii et ostjatele ei paku te midagi?
«Kaebus köhale,» meenub ülikooliajast õppejõu ironiseerimine meditsiinikantseliidi üle. «Miks siis mitte ka prognoos surmale?»
Üks seesuguse vildaka fraasiehituse põhjusi arvatakse olevat indoeuroopa keelte mõju – neile keeltele on omane just järeltäiend. Näide Postimehe mustast materjalist: Hispaania tööstusminister José Manuel Soria lubas, et «tagajärjed» argentiinlaste otsusele tehakse teatavaks lähipäevadel. Välisuudised on sageli tõlgitud, ja enamasti mitte soome-ugri keeltest.
Imelikke järeltäiendeid leidub teisteski kohakäänetes: kas olete tähele pannud, kui sageli kasutatakse fraasi küsimus sellest? Paar näidet veebiväljaannetest: Küsimus sellest, mis on õngesööt, näib esmapilgul nii lihtlabasena /…/. Esimesena tõstatatakse küsimus sellest, kuidas oleks võimalik «hallide passide» omanikel lihtsustatud korras Eesti kodakondsust saada. Täiend sellest võiks küsimuse tagant vabalt ära jääda.