Sulev Valner: kes liigutas pronkssõdurit?

Sulev Valner Foto: SCANPIX

Üldlevinud arvamuse järgi tegi otsuse pronksist Nõukogude sõjamees Tõnismäelt ära viia Eesti valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga. Kaasnenud sündmustest Tallinna kesklinnas viis aastat tagasi on viimastel päevadel ilmunud palju kirjeldusi.

Siiski on vastamata küsimus, kas see oli tegelikult ka Ansipi ja tema valitsuse otsus. Tehniliselt küll. Sama hästi võib väita, et Eesti valitsus oli aprilliks 2007 pandud – väliste jõudude ja mingis osas ilmselt iseenda poolt – olukorda, kus muid valikuid polnudki. Ehkki tagantjärele on seda võimatu tuvastada, ma küll ei mäleta, et paar-kolm aastat varem oleks märkimisväärne osa Eesti poliitikuid ja avalikkust tahtnud kujuga võitlusse asuda.

Samamoodi võib küsida, kas need venekeelsed inimesed, kes selle kuju pärast või vähemalt sel ajendil Tallinna kesklinnas mässasid ja laamendasid, tegid seda ikka omal vabal otsusel. Tehnilises mõttes küll, vaevalt neid keegi väevõimuga kodust välja tänavale ajas.

Aga sama hästi võib küsida, kui vaba nende tahe oli, teades, mida sisendati venekeelsetele inimestele selles meedia­ruumis, mida nad jälgisid. Õnneks piirdus mässajate koguarv vaid murdosaga kõigist venekeelsetest eestimaalastest. Õnneks läks kõik kokkuvõttes õnneks.

Eks me enamikus olime viie aasta taguste pronksööde ajal eelkõige jahmunud televaatajad. Otse sündmuste keskele sattusid suhteliselt vähesed. Nii nagu eestlase olümpiavõitu saavad kohapeal vaadata ikkagi vaid üksikud, võrreldes tuhandeid kordi suurema auditooriumiga televiisorite ees. See ongi tänapäeva maailm, kus peame uskuma, mida televiisoris näidatakse.

Eesti telekanalite puhul võis ehk ETV kammitsetuses tunda esimesel õhtul kerget enesetsensuuri, samas kui Kanal 2 oli tublim, aga suutis ka ärevust juurde külvata, näidates varem salvestatud videopilti mässust öösel otseülekande pähe. Aga Vene kanalid ju lihtsalt häbematult lavastasid seda, mida neil vaja oli.

See oli vast üks pronksööde kui meediasõja praktilisi õppetunde meile, kuidas naaberriigi telekanalitel võib kaduda ikka igasugune häbitunne; kui soovitakse, konstrueeritakse see tegelikkus, mida uudiste pähe vaja näidata. Telekaamerast saab sedasi relv.

Ärme ole nii naiivsed, otsides pronks­öö sündmuste tegelikke käivitavaid jõude Stenbocki majast või näiteks Öise Vahtkonna kohalike tegelaste seast. See on põhjus, miks neist asjust tasub ka viis aastat hiljem nii palju rääkida. Kõrvuti õigustatud murega abilinnapea Mihhail Kõlvarti kodanikuõiguste riivamise pärast kapo viimases aastaraamatus ei saa välistada, et seal viidatud ohud on siiski tõelised. Endiselt.