Urmas Maranik ⟩ Päikese- ja tuuleenergiajaamasid on meil juba küllalt

Tuulegeneraator. Pilt on illustratiivne. Foto: Sander Ilvest

Eesti energeetika katsumused on sarnaselt Odysseuse eksirännakutega kestnud juba 20 aastat, saades alguse vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kirjutab MTÜ Looduse ja Inimeste Eest asutajaliige Urmas Maranik.

Aastal 2005 hakkas kehtima Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem (ETS), milles algselt võisid osaleda vaid heitmetekitajad. Süsteemi esimene etapp ebaõnnestus, sest laiali jagatud tasuta kvootide maht ületas heitmete kogumahtu. Hiljem kvootide kogust küll vähendati, kuid hinnad püsisid stabiilselt alla 10 euro õhkupaisatud CO2 tonni kohta.

Kõik toimis mõistuspäraselt kuni aastani 2018, mil uue finantsturgude direktiiviga (MiFID II) laiendati heitkogustega kauplejate ringi ning kvooditurule lasti kaarnakarjana tegutsevad spekulandid ehk investeerimisfondid ja krediidiasutused. Hinnad hakkasid kiiresti tõusma ja jäid koroonapandeemia eel püsima 25 euro juurde. Mida rangemaks aga muutusid kliimaeesmärgid, seda enam said hoogu süsinikukvoodi hinnad, jäädes viimastel aastatel vahemikku 60–100 eurot tonn. See on suurusjärgus kümnekordne kasv võrreldes eelmise kümnendi keskpaigaga. Võrdluseks: Hiinal on oma kauplemissüsteem ning sealse süsinikukvoodi hind peaks 2025. aastal jääma 13 euro piirimaile.