AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Ajad olid juba kord sellised, natuke liiga tõsised ja tugevalt klikikesksed

«Seitsmendas läänes» Foto: Vanaraamat

Raimond Kaugveri 1965. aastal ilmunud «Seitsmendas läänes» oli autori teine romaan peale kutseliseks kirjanikuks hakkamist, kirjutab ajakirjanik Betty Ester-Väljaots.

«Seitsmendas läänes» ei ole üks neist Kaugveri nõukogude olme-romantika bestselleritest, mis ilmusid tema elu teises pooles, vaid autobiograafiliste sugemetega romaan kaevanduselust. «Seitsmendas läänes» tugineb Kaugveri enda kogemustele kaevandustöölisena Vorkuta sunnitöölaagris, kus viibis aastatel 1945–1949. Hoogsas kaevurite elu jälgivas romaanis püüavad vanad koolivennad nõukogude režiimiga kohaneda nii tööl kui eraelus. Püüdluseid edukat rahuaja elu üles ehitada palistavad takistused, kus saadakse maitsta plaanimajanduse kibedaid vilju. Kaugverile omane hoogne kirjeldusstiil ning tempokad tsitaadid on vaat ehk kirglikumadki kui seda tüüpi elult töölislinnas eeldaks. Kaugver ise arvas, et kui tema eluajal oleks olnud Eestis ajakirjandus, mis ka päris ajakirjandus oleks, siis võinuks ta olla ka ajakirjanik. Selleks ametiks tänapäevases mõttes oli tema analüüsivõime ja inimeste vaatlusoskus loodud.

Seesama meisterlik jutuvestmine ja tegelaste kujutamine sai muidugi Kaugverile saatuslikuks. Kaugveri loomingut ja kirjaniku positsiooni on kogu aeg saatnud teatav kahtlev kõneviis. Et nagu on küll kirjanik, aga samas ikka mitte päris tõsine ja küps. See suhtumine muidugi imbub vaikselt minema koos Kaugveri kaasteelistega ning kirjandusliku maastiku mõõtepuude muutumisega.