PARTNERLUS ⟩ Ukraina sõja salajane ajalugu
1. OSA Usalduse ja tapamasina ehitamine
/nginx/o/2025/04/09/16765277t1ha43b.jpg)
- Venemaa vägede sissetung Ukrainasse tõi kaasa Ameerika Ühendriikide ja Ukraina salajase koostöö.
- Telgitagune partnerlus hõlmas täpse sihtimisteabe edastamist ja strateegiliste löökide korraldamist.
- USA toetas Ukrainat ühtlasi luureinfo ja raskerelvastusega nagu välihaubitsad M777 ja HIMARSid.
Ühel kevadisel hommikul, kaks kuud pärast seda, kui Venemaa presidendi Vladimir Putini sissetungivad väed Ukrainasse marssisid, peatus Kiievi tänavanurgal eraldusmärkideta autode konvoi ja võttis peale kaks erariietes keskealist meest.
SISSEJUHATUS
Ühel kevadisel hommikul, kaks kuud pärast seda, kui Venemaa presidendi Vladimir Putini sissetungivad väed Ukrainasse marssisid, peatus Kiievi tänavanurgal eraldusmärkideta autode konvoi ja võttis peale kaks erariietes keskealist meest.
Linnast lahkunud, sõitis vormiriietuseta, kuid raskelt relvastatud Briti eriüksuslastega mehitatud konvoi 600 kilomeetrit lääne poole kuni Poola piirini. Diplomaatiliste passidega läks piiri ületamine sujuvalt. Edasi jõuti Rzeszówi-Jasionka lennuväljale, kus ootas töötavate mootoritega C-130 transpordilennuk.
Reisijateks olid Ukraina tippkindralid. Nende sihtkoht oli Clay Kaserne, USA Euroopa ja Aafrika maavägede peakorter Saksamaal Wiesbadenis. Nende ülesanne oli aidata luua midagi, millest sai üks Ukraina sõja kõige hoolikamalt varjatud saladusi.
/nginx/o/2025/04/09/16766293t1h7b96.jpg)
Üks meestest, kindralleitnant Mõhhailo Zabrodskõi, mäletab, kuidas teda juhatati mööda treppe üles vahekäiku, millelt avanes vaade väeosa Tony Bassi auditooriumi tohutule peasaalile. Enne sõda oli see olnud spordisaal, mida kasutati väeosa üldkoosolekuteks, kus esines sõjaväeorkester ja korraldati skautide mudelautode võistlusi. Nüüd vaatas Zabrodskõi alla liitlasriikide ohvitseride poole, kes ajutistel töökohtadel esimesi Ukrainasse lähetatavaid lääne M777 suurtükipatareide ja 155 mm mürsu saadetisi korraldasid.
Siis juhatati ta 18. õhudessantkorpuse ülema kindralleitnant Christopher Donahue kabinetti, kes tegi talle ettepaneku partnerluseks.
Selle partnerluse areng ja sisemine toimimine olid nähtavad vaid kitsale ringile USA ja liitlasriikide ametnikele, kuid sellest luure-, strateegia-, planeerimis- ja tehnoloogiaalasest partnerlusest sai salarelv Joe Bideni administratsiooni kampaanias, mille eesmärk oli päästa Ukraina ja kaitsta ohtu sattunud Teise maailmasõja järgset maailmakorda.
Praegu seisab see maailmakord – koos Ukraina jõupingutustega oma maad kaitsta – noateral, kuna president Donald Trump püüab Vladimir Putiniga suhteid taastada ja lubab sõja lõpetada. Ukrainlaste jaoks ei ole need märgid julgustavad. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist sattus värskelt iseseisvunud Ukraina keset suurriikidevahelist võitlust julgeoleku ja mõjuvõimu pärast – Ukraina lääne poole kaldumine tekitas Moskvas üha kasvavat hirmu. Nüüd, kui läbirääkimised on alanud, on USA president alusetult süüdistanud ukrainlasi sõja alustamises, survestanud neid loovutama suurt osa oma maavaradest ning palunud neil nõustuda relvarahuga ilma konkreetsete lubadusteta USA julgeolekutagatiste kohta – see on rahu ilma igasuguse kindluseta, et see ka kestma jääb.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist sattus värskelt iseseisvunud Ukraina keset suurriikidevahelist võitlust julgeoleku ja mõjuvõimu pärast – Ukraina lääne poole kaldumine tekitas Moskvas üha kasvavat hirmu.
Trump on hakanud 2022. aasta kevadel Wiesbadenis sõlmitud partnerluse koostisosi laiali saatma. Kuid selle ajaloo väljaselgitamine aitab paremini mõista, kuidas ukrainlastel õnnestus kolm pikka sõja-aastat üle elada seistes vastamisi palju suurema ja võimsama vaenlasega. See tähendab ka võimalust läbi salajase lukuaugu piiluda, et mõista, kuidas sõda on praegusesse ebakindlasse seisu jõudnud.
Pentagon on tähelepanuväärse läbipaistvusega esitanud avaliku nimekirja Ukrainale saadetud 66,5 miljardi dollarilisest relvaabist – sealhulgas viimaste andmete järgi üle 500 miljoni käsirelvade padruni ja granaadi, 10 000 Javelini tankitõrjerelva, 3000 Stingeri õhutõrjesüsteemi, 272 haubitsat, 76 tanki, 40 HIMARSi raketisüsteemi, 20 Mi-17 helikopterit ning kolm Patrioti õhutõrjepatareid.
Kuid New York Timesi uurimus näitab, et Ameerika oli sellesse sõtta segatud palju sügavamalt ja ulatuslikumalt, kui varem arvati. Otsustavatel hetkedel oli see partnerlus Ukraina sõjaliste operatsioonide selgroog – USA andmetel on nendes operatsioonides tapetud või haavatud üle 700 000 Vene sõduri (Ukraina hindab oma kaotusteks 435 000). Külg külje kõrval Wiesbadeni juhtimiskeskuses istudes kavandasid USA ja Ukraina ohvitserid Kiievi vastupealetunge. USA ulatuslik luureandmete kogumine andis suure pildi lahingustrateegiast ja edastas täpse tulejuhtimisteabe Ukraina sõduritele lahinguväljal.
New York Timesi uurimus näitab, et Ameerika oli sellesse sõtta segatud palju sügavamalt ja ulatuslikumalt, kui varem arvati. Otsustavatel hetkedel oli see partnerlus Ukraina sõjaliste operatsioonide selgroog
Üks Euroopa luurejuht meenutas, kuidas teda hämmastas, kui ta sai teada, kui sügavalt olid tema NATO kolleegid Ukraina operatsioonidesse segatud. «Nad on nüüd osa tapmisahelast,» ütles ta.
Partnerluse juhtmõte oli, et selline tihe koostöö võiks anda ukrainlastele võimaluse saavutada seda, mis oli kõige ebatõenäolisem – anda sissetungivatele venelastele purustav löök. Ja sõja esimestes vaatustes, kui üks edukas löök järgnes teisele – mida võimaldasid nii Ukraina vaprus ja osavus kui ka Venemaa saamatus –, näis see võitluses allajääva poole ambitsioon üha enam käeulatuses olevat.
/nginx/o/2025/04/09/16766292t1h2d6e.jpg)
Üks esimesi selle kontseptsiooni tõestusi oli kampaania ühe Venemaa kõige kardetavama lahingugrupi, 58. ühendarmee vastu. 2022. aasta keskpaigas korraldasid ukrainlased USA luure- ja tulejuhtimisandmete abiga raketirünnaku 58. armee peakorterile Hersoni oblastis, tappes sees viibinud kindraleid ja staabiohvitsere. Üha uuesti ja uuesti seadis rühm ennast sisse teises kohas; iga kord leidsid ameeriklased selle üles ja ukrainlased hävitasid selle.
Kaugemal lõunas võtsid partnerid sihikule Krimmi poolsaare sadama Sevastopoli, kus Venemaa Musta mere laevastik laadis Ukraina sihtmärkide jaoks mõeldud rakette sõjalaevadele ja allveelaevadele. Ukraina 2022. aasta vastupealetungi haripunktis ründas CIA toetusel koidu eel sadamat meredroonide parv, kahjustades mitmeid sõjalaevu ja sundides venelasi neid tagasi tõmbama.
Kuid lõpuks hakkasid partnerlusse tekkima pinged – ja sõja kulg muutus – rivaalitsemise, solvumiste ning lahknevate eesmärkide ja kavatsuste tõttu.
Sedamööda, kuidas ukrainlased said partnerluses suurema autonoomia, hakkasid nad üha enam oma kavatsusi varjama. Neid ärritas pidevalt, et ameeriklased ei suutnud või ei tahtnud neile kõiki soovitud relvi ja varustust anda.
Ukrainlastele tundusid ameeriklased mõnikord üleolevate ja liialt kontrollivatena – tüüpiliste patroneerivate ameeriklastena. Ameeriklased ei saanud mõnikord aru, miks ukrainlased lihtsalt head nõu kuulda ei võtnud.
Kui ameeriklased keskendusid mõõdetavatele ja saavutatavatele eesmärkidele, siis ukrainlased tundusid neile pidevalt suure võidu, heleda ja särava peaauhinna poole püüdlevat. Ukrainlastele jällegi näis, et ameeriklased hoiavad neid tagasi. Ukrainlased tahtsid sõja täielikult võita. Isegi kui ameeriklased seda lootust jagasid, tahtsid nad olla kindlad, et ukrainlased sõda ei kaotaks.
Sedamööda, kuidas ukrainlased said partnerluses suurema autonoomia, hakkasid nad üha enam oma kavatsusi varjama. Neid ärritas pidevalt, et ameeriklased ei suutnud või ei tahtnud neile kõiki soovitud relvi ja varustust anda. Ameeriklasi omakorda vihastas see, mida nad pidasid ukrainlaste ebamõistlikeks nõudmisteks ja nende soovimatuseks astuda poliitiliselt riskantseid samme, et oma suures arvulises vähemuses olevaid vägesid tugevdada.
Taktikalisel tasandil tõi partnerlus kaasa ühe võidu teise järel. Kuid sõja väidetavas pöördepunktis – 2023. aasta keskpaigas, kui ukrainlased alustasid vastupealetungi, et esimese sõja-aasta edu laineharjal jätkata – langes Wiesbadenis kavandatud strateegia Ukraina sisepoliitiliste ebakõlade ohvriks. President Volodõmõr Zelenskõi läks vastuollu oma sõjaväejuhiga (ja võimaliku rivaaliga valimistel), ning sõjaväejuht omakorda oma isepäise alluvaga. Kui Zelenskõi asus alluva poolele, valasid ukrainlased tohutul hulgal mehi ja ressursse lõppkokkuvõttes mõttetusse kampaaniasse, et vallutada tagasi laastatud Bahmut. Mõne kuuga lõppes kogu vastupealetung surnult sündinud läbikukkumisega.
/nginx/o/2025/04/09/16766298t1h8d66.jpg)
Partnerlus tegutses kõige sügavama geopoliitilise hirmu varjus – et Putin võib pidada seda sõjalise sekkumise punase joone ületamiseks ning teha teoks oma sageli väljahõigatud tuumaähvardused. Partnerluse lugu näitab, kuivõrd lähedale ameeriklased ja nende liitlased sellele punasele joonele mõnikord jõudsid, kuidas järjest halvema pöörde võtnud sündmused sundisid neid seda joont – mõnede arvates liiga aeglaselt – ohtlikumale territooriumile nihutama, ning kuidas nad hoolikalt protokolle välja töötasid, et jääda sellest joonest ohutule poolele.
Ikka ja jälle andis Bideni administratsioon loa salajasteks operatsioonideks, mille ta oli enne ära keelanud. Kiievisse saadeti USA sõjalisi nõustajaid ja hiljem lubati neil lahingutegevusele lähemale sõita. Wiesbadenis aitasid USA sõjaväe ja CIA ohvitserid planeerida ja toetada Ukraina löökide kampaaniat Venemaa annekteeritud Krimmis. Lõpuks said sõjavägi ja seejärel ka CIA rohelise tule, et võimaldada sügavale Venemaale ulatuvaid täppislööke.
Laiemas plaanis oli Ukraina teatud mõttes uus vaatus USA ja Venemaa vaheliste varisõdade pikas ajaloos: 1960. aastatel Vietnamis, 1980. aastatel Afganistanis ja kolm aastakümmet hiljem Süürias.
See oli ühtlasi ka suur sõjapidamise eksperiment, mis pidi aitama mitte ainult ukrainlasi, vaid andma ka ameeriklastele väärtuslikke õppetunde tulevasteks sõdadeks.
Laiemas plaanis oli Ukraina teatud mõttes uus vaatus USA ja Venemaa vaheliste varisõdade pikas ajaloos: 1960. aastatel Vietnamis, 1980. aastatel Afganistanis ja kolm aastakümmet hiljem Süürias.
Sõdades Talibani ja al-Qaedaga Afganistanis ning Islamiriigi rühmitustega Iraagis ja Süürias viisid USA väed ise läbi oma maismaaoperatsioone ja toetasid oma kohalike partnerite omi. Ukrainas seevastu ei lubatud USA sõjaväel ühtegi oma sõdurit lahinguväljale saata ning ameeriklased pidid aitama eemalt.
Kas terroristide vastu kasutamiseks lihvitud täppissihtimine on tõhus ka konfliktis ühe maailma võimsaima sõjaväega? Kas Ukraina suurtükiväelased ei kõhkleks oma haubitsatest tulistada, kui neile saadab koordinaadid 2100 kilomeetri kaugusel peakorteris istuv USA ohvitser? Kas Ukraina üksuste juhid annaksid jalaväelastele käsu siseneda külla vaenlase tagalas, tuginedes luureandmetele, mida edastab isikustamata ameeriklase hääl: «Seal ei ole kedagi – minge»?
Vastused nendele küsimustele – ja tegelikult kogu partnerluse kulg – sõltus sellest, mil määral USA ja Ukraina ohvitserid teineteist usaldasid.
«Ma ei valeta sulle kunagi. Kui sina mulle valetad, on kõik läbi,» meenutas Zabrodskõi, mida Donahue talle nende esimesel kohtumisel ütles. «Ma tunnen täpselt samamoodi,» vastas ukrainlane.
/nginx/o/2025/04/09/16766294t1h937d.jpg)
1. OSA
Usalduse ja tapamasina ehitamine
2022. aasta aprilli keskpaigas, umbes kaks nädalat enne Wiesbadeni kohtumist, pidasid USA ja Ukraina mereväeohvitserid tavapärast luureinfo vahetamise vestlust, kui radariekraanidele ilmus midagi ootamatut. Ühe endise USA kõrgema sõjaväelase sõnul: «Ameeriklased ütlevad «Oo, see ongi Moskva!», ukrainlased ütlevad: «Oo, mu jumal. Suur aitäh. Nägemist.»»
Moskva oli Venemaa Musta mere laevastiku lipulaev. Ukrainlased uputasid selle.
Märkus allikate kohta
Adam Entous tegi rohkem kui aasta jooksul üle 300 intervjuu Ukraina, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Saksamaa, Poola, Belgia, Läti, Leedu, Eesti ja Türgi valitsus-, sõjaväe- ja luureametnikega. Kuigi mõned neist nõustusid rääkima oma nime all, palus enamik, et nende nimesid ei kasutataks, et oleks võimalik arutada tundlikke sõjalisi ja luureoperatsioone.
See uputamine oli märgiline triumf – Ukraina osavuse ja Venemaa käpardlikkuse demonstratsioon. Kuid see episood peegeldas ka Ukraina ja USA suhete katkendlikku seisu sõja esimestel nädalatel.
Ameeriklastes tekitas see pahameelt, sest ukrainlased ei olnud andnud isegi mitte eelhoiatust; üllatust, et Ukrainal olid olemas raketid, mis selle laevani ulatusid; ning paanikat, sest Joe Bideni administratsioon ei olnud kavatsenud võimaldada ukrainlastel nii tugevat Venemaa võimu sümbolit rünnata.
Ukrainlased omakorda lähtusid oma sügavalt juurdunud skeptitsismist.
Nende nägemuses algas nende sõda 2014. aastal, kui Vladimir Putin hõivas Krimmi ja õhutas separatistlikke mässe Ida-Ukrainas. President Barack Obama oli selle hõivamise hukka mõistnud ja kehtestanud Venemaale sanktsioonid. Kuid kartes, et Ameerika sekkumine võib esile kutsuda täiemahulise sissetungi, oli ta lubanud jagada vaid rangelt piiratud luureandmeid ja lükkas tagasi üleskutsed tarnida kaitseotstarbelisi relvi.
«Tekid ja öövaatlusseadmed on olulised, kuid tekkidega ei saa sõda võita,» kurtis Ukraina toonane president Petro Porošenko.
Lõpuks Obama leevendas mõnevõrra neid luurepiiranguid, ja Donald Trump leevendas neid oma esimesel ametiajal veelgi ning andis ukrainlastele esimesed Javelini tankitõrjeraketid.
Seejärel, nendel pahaendelistel päevadel enne Venemaa täiemahulist sissetungi 24. veebruaril 2022, sulges Bideni administratsioon Kiievi saatkonna ja tõmbas kõik USA sõjaväelased riigist välja. (Väikesel CIA ohvitseride meeskonnal lubati jääda.) Ukrainlased nägid seda nii, nagu kirjeldas üks kõrgem USA sõjaväeohvitser: «Me ütlesime neile: «Venelased tulevad – nägemist.»»
Ukrainlaste nägemuses algas nende sõda 2014. aastal, kui Vladimir Putin hõivas Krimmi ja õhutas separatistlikke mässe Ida-Ukrainas. Kartes, et Ameerika sekkumine võib esile kutsuda täiemahulise sissetungi, oli Barack Obama lubanud Ukrainale jagada vaid rangelt piiratud luureandmeid.
Kui USA kindralid pakkusid pärast sissetungi abi, põrkasid nad vastu usaldamatuse müüri. «Meie sõdime venelastega. Teie mitte. Miks me peaksime teid kuulama?» ütles Ukraina maavägede ülem, kindralpolkovnik Oleksandr Sõrskõi ameeriklastele nende esimesel kohtumisel.
Sõrskõi muutis kiiresti meelt: ameeriklased suutsid pakkuda sellist lahinguvälja luureinfot, mida tema enda inimesed poleks kunagi suutnud.
Nendel esimestel päevadel tähendas see, et Donahue ja mõned tema abilised edastasid Sõrskõile ja tema staabile teavet Vene vägede liikumise kohta, kasutades selleks peamiselt oma telefone. Kuid isegi see improviseeritud koostöö puudutas valusalt rivaalitsemise närvi Ukraina sõjaväes – Sõrskõi ja tema ülemuse, relvajõudude juhataja kindral Valeri Zalužnõi vahel. Zalužnõi pooldajate silmis kasutas Sõrskõi seda koostööd ära enda positsiooni tugevdamiseks.
Asja tegi veelgi keerulisemaks Zalužnõi pingeline suhe oma Ameerika kolleegi, kindral Mark Milleyga, kes oli USA staabiülemate komitee esimees.
Telefonivestlustes võis Milley ukrainlaste sõjavarustuse taotlusi kahtluse alla seada. Ta võis jagada lahinguvälja nõuandeid, toetudes satelliitluure andmetele, mida näitas ekraan tema Pentagoni kabinetis. Järgnes piinlik vaikus, enne kui Zalužnõi vestluse kiirelt lõpetas. Mõnikord ta lihtsalt ignoreeris ameeriklase kõnesid.
Et nad rääkimist jätkaks, algatas Pentagon keerulise telefoniahela: Milley abi helistas California Rahvuskaardi ülemale kindralmajor David Baldwinile, kes omakorda võttis ühendust jõuka Los Angelese õhulaevade valmistaja Igor Pasternakiga, kes oli üles kasvanud Ukrainas Lvivis koos toonase kaitseministri Oleksi Reznikoviga. Reznikov otsis Zalužnõi üles ja ütles talle Baldwini sõnul: «Ma tean, et sa oled Milley peale pahane, aga sa pead talle helistama.»
See narmendav liit arenes kiire sündmuste kaskaadi käigus partnerluseks.
Märtsis, kui nende pealetung Kiievile takerdus, muutsid venelased oma eesmärke ning sõjaplaani, paisates täiendavad väed ida- ja lõunasuunale – logistiline suursaavutus, mille kohta ameeriklased arvasid, et selleks kulub kuid. See võttis aega kaks ja pool nädalat.
Kui koalitsioon ei muuda oma ambitsioone, siis kaotavad arvuliselt ja relvastuselt lootusetus vähemuses ukrainlased selle sõja, järeldasid Donahue ning USA Euroopa ja Aafrika maavägede juhataja kindral Christopher Cavoli. Teisisõnu, koalitsioon peaks hakkama tarnima rasket ründerelvastust – M777 suurtükipatareisid ja mürske.
Bideni administratsioon oli varem korraldanud õhutõrje- ja tankitõrjerelvade hädasaadetisi. Kuid M777 haubitsad olid midagi sootuks muud – esimene suur samm ulatusliku maismaasõja toetamiseks.
Tony Bassi auditooriumi keldrikorrus muudeti nn fusioonikeskuseks (fusion center), mis tootis luureandmeid Venemaa positsioonide, liikumise ja kavatsuste kohta lahinguväljal.
USA kaitseminister Lloyd Austin ja kindral Milley olid pannud 18. õhudessantkorpuse vastutama relvade kohaletoimetamise ja ukrainlaste nõustamise eest, et nad oskaksid neid kasutada. Kui president Biden M777 tarned heaks kiitis, muutus Tony Bassi auditoorium täiemahuliseks juhtimiskeskuseks.
Donahue asetäitjaks sai Poola kindral. Endisel korvpalliplatsil paikneva logistikakeskuse juhtimise võttis üle Briti kindral. Üks kanadalane hakkas korraldama väljaõpet.
Auditooriumi keldrikorrus muudeti nn fusioonikeskuseks (fusion center), mis tootis luureandmeid Venemaa positsioonide, liikumise ja kavatsuste kohta lahinguväljal. Luureametnike sõnul liitusid seal koalitsiooni luuretöötajatega (CIA), Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA), Kaitseluureagentuuri (DIA) ja Riikliku Georuumilise Luureagentuuri (NGA) ohvitserid.
18. õhudessantkorpus on tuntud kui Draakonikorpus; uue operatsiooni nimeks sai Draakoni töörühm (Task Force Dragon). Ainus, mida veel oli vaja, et tükid kokku liita, oli tõrges Ukraina sõjaväejuhtkond.
26. aprillil Saksamaal Ramsteini õhuväebaasis toimunud rahvusvahelisel konverentsil tutvustas Milley Reznikovi ja üht Zalužnõi asetäitjat Cavolile ja Donahuele. «Need siin on teie mehed,» ütles Milley ja lisas: «Te peate nendega koostööd tegema. Nad hakkavad teid aitama.»
Usaldussidemed hakkasid tekkima. Reznikov nõustus Zalužnõiga rääkima. Tagasi Kiievis, «panime kokku delegatsiooni koosseisu» sõiduks Wiesbadenisse, ütles Reznikov. «Ja nii see algas.»
Selle partnerluse keskmes olid kaks kindralit – ukrainlane Zabrodskõi ja ameeriklane Donahue.
Zabrodskõist sai Wiesbadenis peamine Ukraina kontaktisik, kuigi mitteametlik, kuna ta oli parlamendi liige. Igas muus mõttes oli ta mees omal kohal.
/nginx/o/2025/04/09/16766297t1h2d6f.jpg)
Nagu paljud tema kaasaegsed Ukraina sõjaväelased, tundis Zabrodskõi vaenlast hästi. 1990. aastatel õppis ta Peterburi sõjaväeakadeemias ja teenis viis aastat Vene armees.
Ta tundis ka ameeriklasi: aastatel 2005–2006 õppis ta Fort Leavenworthis, Kansases asuvas USA maaväe juhtimis- ja kindralstaabi kolledžis. Kaheksa aastat hiljem juhtis ta Ida-Ukrainas ohtlikku ülesannet venemeelsete vägede tagalas, mille eeskujuks oli osaliselt operatsioon, mida ta oli Fort Leavenworthis uurinud – Konföderatsiooni kindrali J. E. B. Stuarti kuulus luureretk ümber kindral George B. McClellani Potomaci armee.
See tõmbas talle Pentagoni mõjukate inimeste tähelepanu; neile tundus, et see kindral on selline juht, kellega nad saaksid koos töötada.
Zabrodskõi meenutab oma esimest päeva Wiesbadenis: «Minu ülesanne oli välja selgitada, kes on see kindral Donahue. Millised on tema volitused? Kui palju saab ta meie heaks ära teha?»
Donahue oli varjatud erioperatsioonide maailmas tõeline täht. Koos CIA tapameeskondade ja kohalike partneritega oli ta Iraagi, Süüria, Liibüa ja Afganistani nurgatagustes terroristide juhte jahtinud. Eliitüksuse Delta Force juhina oli ta aidanud kurdi võitlejatega partnerlussuhet luua, et võidelda Islamiriigi rühmitustega Süürias. Cavoli võrdles teda kord «koomiksite märulikangelasega».
/nginx/o/2025/04/09/16766299t1hc231.jpg)
Nüüd näitas ta Zabrodskõile ja tema reisikaaslasele, kindralmajor Oleksandr Kirilenkole kaarti nende riigi sissepiiratud ida- ja lõunaosast, kus Ukraina väed tundusid Venemaa vägede kõrval kääbusena. Viidates Ukraina lahinguhüüule «Au Ukrainale!», laotas ta probleemi nende ette: «Te võite teiste inimestega slavaukrainatada palju tahate. Mind ei huvita, kui vaprad te olete. Vaadake numbreid.» Seejärel selgitas ta neile plaani, kuidas sügiseks lahinguväljal eelis saavutada, meenutas Zabrodskõi.
Esimene etapp oli juba käimas – Ukraina suurtükiväelaste väljaõpe nende uute M777 haubitsatega. Seejärel aitaks Draakoni töörühm neil relvi kasutada, et Venemaa edasitung peatada. Seejärel peaksid ukrainlased asuma vastupealetungile.
Samal õhtul kirjutas Zabrodskõi Kiievisse oma ülematele.
«Teate, paljud riigid tahtsid Ukrainat toetada,» meenutab ta. «Aga keegi pidi olema koordinaator, kes kõike korraldab, jooksvad probleemid lahendab ja mõtleb välja, mida meil tulevikus vaja on. Ma ütlesin ülemjuhatajale: «Me oleme oma partneri leidnud.»»
Varsti hakkasid Wiesbadenisse saabuma ukrainlased, kokku ligi 20 inimest: luureohvitserid, operatiivplaneerijad, side- ja tulejuhtimise spetsialistid. Ohvitserid meenutasid, et igal hommikul tulid ukrainlased ja ameeriklased kokku, et Venemaa relvasüsteeme ja maavägesid uurida ning määrata kindlaks kõige küpsemad ja suurema väärtusega sihtmärgid. Tähtsusjärjekorraga nimekirjad anti seejärel üle fusioonikeskusele, kus ohvitserid analüüsisid andmevooge, et sihtmärkide asukohad täpselt kindlaks määrata.
USA Euroopa väejuhatuses tekitas see protsess peene, kuid pingelise keelelise arutelu: kas missiooni tundlikkust arvestades oli liialt provokatiivne nimetada sihtmärke «sihtmärkideks»?
Mõned ohvitserid arvasid, et «sihtmärgid» (targets) on kohane. Teised nimetasid neid «luurevihjeteks» (intel tippers), kuna venelased olid sageli liikvel ja teave vajas kohapealset kinnitamist.
«Kui keegi peaks teilt kunagi küsima: «Kas te andsite sihtmärgi ukrainlastele üle?», siis õiguslikult te ei valeta, kui vastate: «Ei andnud.»,» selgitas üks USA ametnik.
Vaidluse lõpetas Euroopa väejuhatuse luureülem kindralmajor Timothy D. Brown: Vene vägede asukohti hakatakse nimetama «huvipunktideks» (points of interest). Õhust lähtuvaid ohte puudutav luureinfo sai nimeks «huvipakkuvad trajektoorid» (tracks of interest).
«Kui keegi peaks teilt kunagi küsima: «Kas te andsite sihtmärgi ukrainlastele üle?», siis õiguslikult te ei valeta, kui vastate: «Ei andnud.»,» selgitas üks USA ametnik.
Iga huvipunkt pidi vastama luureandmete jagamise reeglitele, mis olid koostatud selleks, et vähendada NATO liitlaste jaoks Venemaa vastumeetmete riski.
Venemaa pinnal ei tohtinud mingeid huvipunkte olla. Zabrodskõi selgitas, et kui Ukraina sõjaväelased soovisid rünnata Venemaal asuvaid sihtmärke, siis tuli neil kasutada omaenda luureinfot ja kodumaal toodetud relvi. «Meie sõnum venelastele oli: «Seda sõda tuleb pidada Ukraina sees»,» ütles üks USA kõrge ametnik.
/nginx/o/2025/04/09/16766295t1hd0bf.jpg)
Valge Maja keelas luureandmete jagamise ka «strateegiliste» Venemaa juhtide, näiteks relvajõudude ülema armeekindral Valeri Gerassimovi asukoha kohta. «Kujutage ette, mis tunne meil oleks, kui me teaksime, et venelased aitasid mõnel teisel riigil meie staabiülemate komitee esimeest mõrvata,» ütles üks teine USA kõrge ametnik. «Me läheksime nagu sõtta.»
Samamoodi ei saanud Draakoni töörühm jagada luureandmeid, mis tuvastas üksikute venelaste asukohti.
Süsteem töötas nii, et Draakoni töörühm teatas ukrainlastele, kus venelased asuvad. Kuid et luureallikaid ja -meetodeid Vene spioonide eest kaitsta, ei öeldud, kuidas teati, mida teati. Kõik, mida ukrainlased turvalises pilveteenuses nägid, olid koordinaatide ahelad, mis olid jaotatud korvidesse – Prioriteet 1, Prioriteet 2 ja nii edasi. Zabrodskõi mäletab, et kui ukrainlased küsisid, miks nad peaksid neid luureandmeid usaldama, ütles Donahue: «Ärge muretsege selle pärast, kuidas me selle teada saime. Uskuge lihtsalt, et kui te tulistate, siis see tabab, ja teile see tulemus meeldib, ja kui ei meeldi, siis öelge meile, me teeme paremini.»
Süsteem läks käiku mais. Esimene sihtmärk oli radaritega varustatud soomuk, mida kutsutakse Zoopargiks ja mida venelased saavad kasutada selliste relvasüsteemide avastamiseks nagu ukrainlaste M777. Fusioonikeskus leidis ühe Zoopargi Ida-Ukrainast Venemaa poolt okupeeritud Donetski lähedalt.
Ukrainlased pidid üles seadma lõksu: kõigepealt tulistama Vene positsioonide suunas. Kui venelased Zoopargi sisse lülitavad, et tule asukohta määrata, siis saab fusioonikeskus Zoopargi koordinaadid täpselt kindlaks teha ja lööki ette valmistada.
Zabrodskõi meenutas, et kindlaksmääratud päeval helistas Donahue pataljoniülemale ja pidas talle innustava kõne. «Kas tunne on hea?» küsis ta. «Tunne on tõeliselt hea,» vastas ukrainlane. Seejärel kontrollis Donahue satelliidipilti, et veenduda, et sihtmärk ja M777 on õigesti paigutatud. Alles siis avas suurtükiväelane tule ja hävitas Zoopargi. «Kõik hõiskasid: «Me suudame seda!»,» meenutas üks USA ametnik.
Ukrainlased pidid üles seadma lõksu: kõigepealt tulistama Vene positsioonide suunas. Kui venelased Zoopargi sisse lülitavad, et tule asukohta määrata, siis saab fusioonikeskus Zoopargi koordinaadid täpselt kindlaks teha.
Kuid üks kriitiline küsimus jäi: olles hävitanud üksiku, paigal seisva sihtmärgi – kas partnerid saaksid seda süsteemi kasutada ka mitme sihtmärgi vastu suures kineetilises lahingus?
Selline lahing oli käimas Donetskist põhja pool, Sjevjerodonetskis, kus venelased lootsid jõe pontoonsildadel ületada ning siis linna ümber piirata ja vallutada. Zabrodskõi nimetas seda «põrgulikult heaks sihtmärgiks».
Järgnenud lahingut kajastati laialdaselt kui üht esimest ja olulist Ukraina võitu. Pontoonsillad muutusid surmalõksudeks. Ukraina hinnangul hukkus vähemalt 400 Vene sõdurit. Ütlemata jäi aga see, et ameeriklased olid andnud need huvipunktid, mis aitasid Vene rünnaku nurjata.
Nendel esimestel kuudel toimusid lahingud peamiselt Ukraina idaosas. Kuid USA luure jälgis ka Venemaa liikumist lõunas, eriti suuremahulist vägede koondumist Hersoni linna lähedal. Varsti paigutati mitu M777 meeskonda ümber ja Draakoni töörühm hakkas edastama huvipunkte sealsete Vene positsioonide ründamiseks.
Harjutamise käigus suutis Draakoni töörühm huvipunkte kiiremini toota ning ukrainlased tulistasid nende pihta kiiremini. Mida enam nad oma tõhusust M777 haubitsate ja sarnaste süsteemide kasutamisel demonstreerisid, seda enam uusi süsteeme liitlasriigid saatsid – ja Wiesbaden varustas neid üha suurema hulga huvipunktidega.
«Tead, millal me hakkasime uskuma?» meenutas Zabrodskõi. «Kui Donahue ütles: «See on nimekiri positsioonidest.» Me kontrollisime nimekirja ja ütlesime: «Need 100 positsiooni on head, aga me vajame veel 50.» Ja nad saatsid järgmised 50.»
M777 haubitsatest said Ukraina armee tööloomad. Aga kuna üldjuhul ei suutnud need oma 155 mm mürske lasta kaugemale kui 15 miili (umbes 24 kilomeetrit), ei olnud neist vastast venelaste tohutule ülekaalule elavjõus ja tehnikas.
Selleks, et ukrainlastele täpsuses, kiiruses ja laskeulatuses kompenseerivaid eeliseid anda, tegid Cavoli ja Donahue varsti ettepaneku hoopis suuremaks hüppeks – tarnida suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteeme, tuntud kui HIMARS, mis kasutavad satelliitjuhitavaid rakette löökide andmiseks kuni 50 miili (umbes 80 kilomeetri) kaugusele.
Järgnenud arutelu peegeldas ameeriklaste arenevat mõtteviisi.
Pentagoni ametnikud olid vastu, kuna nad ei soovinud sõjaväe piiratud HIMARSi -varusid kulutada. Kuid mais külastas Cavoli Washingtoni ja esitas argumendi, mis lõpuks nende vastuseisu murdis.
Celeste Wallander, toonane USA kaitseministri abi rahvusvahelise julgeoleku küsimustes, meenutab: «Milley ütles alati: «Teil on väike vene armee, mis võitleb suure vene armeega ja nad võitlevad samamoodi – ukrainlased ei võida kunagi.»» Wallanderi sõnul oli Cavoli argument: «HIMARSiga saavad nad võidelda nagu meie, ja just nii hakkavadki nad venelasi võitma.»
Valges Majas kaalusid president Biden ja tema nõunikud seda argumenti; teisel kaalukausil oli kartus, et venelaste survestamine ajab ainult Putini paanikasse ja paneb teda sõda laiendama. Üks ametnik meenutas, et kui kindralid HIMARSeid küsisid, siis tundus see hetk nagu «seisaksime sellel joonel ja mõtleksime: kui samm edasi astuda, kas siis puhkeb kolmas maailmasõda?». Ja kui Valge Maja selle sammu astus, siis ütles sama ametnik, et Draakoni töörühmast sai «selle sõja tagatuba».
HIMARSi löögid, mille tagajärjel hukkus või sai haavata vähemalt 100 Vene sõjaväelast, toimusid peaaegu igal nädalal. Vene väed olid oimetuks löödud ja segaduses.
Wiesbaden hakkas koordineerima igat HIMARSi lööki. Donahue ja tema abid pidid ukrainlaste sihtmärkide nimekirjad läbi vaatama ning neid raketiheitjate paigutamisel ja löökide ajastamisel juhendama. Ukrainlased tohtisid kasutada ainult ameeriklaste antud koordinaate. Et lõhkepead välja tulistada, läks HIMARSi operaatoritel vaja spetsiaalset elektroonilist võtmekaarti, mille ameeriklased võisid igal ajahetkel deaktiveerida.
HIMARSi löögid, mille tagajärjel hukkus või sai haavata vähemalt 100 Vene sõjaväelast, toimusid peaaegu igal nädalal. Vene väed olid oimetuks löödud ja segaduses. Nende moraal langes ja koos sellega ka tahe võidelda. Ja kui HIMARSite arsenal kaheksalt 38-le kasvas ja ukrainlased osavamaks muutusid, siis tõusis ohvrite arv ühe USA ametniku sõnul lausa viiekordseks.
«Meist sai teie süsteemi väike osa, võib-olla mitte parim osa, kuid väike osa,» seletas Zabrodskõi, lisades: «Enamik riike tegi seda 10, 20 või 30 aastaga. Aga meie olime sunnitud seda tegema mõne nädalaga.»
Üheskoos lihvisid partnerid tapamasinat.
/nginx/o/2025/04/09/16766296t1he038.jpg)
By Adam Entous © 2025 The New York Times Company
Artikkel ilmus algselt ajalehes New York Times.
Tõlkinud Ago Raudsepp
Järgmised osad ilmuvad 15., 16. ja 17. aprillil.
Paberlehes ilmusid esimene ja teine osa Postimees Nädalas 12. aprillil ning kolmas ja neljas osa ilmuvad 19. aprillil.