AK essee ⟩ Henri Zeigo: Saksa meistrilt oleks ka ameeriklastel palju õppida

Martin Heidegger Foto: Wikipedia commons

See ei ole mitte sõda ise, vaid see, mis järele jääb, kui katastroof ümberringi kõik muu ära põletab. See ei ole mitte võidu karastus, vaid kaotuse suur räbuärastus – sedasi kirjeldab maakaitseväelane ja Saksamaa filosoofia tulevane suurkuju Martin Heidegger oma nägemust esimese maailmasõja lõpu tunnetusest, kirjutab filosoof ja toimetaja Henri Zeigo.

Üks asi on koledused sõja ajal, teine aga see uudne olukord, kuhu inimesed on pärast selle lõppu ühtäkki heidetud. Kui sõtta mindi sageli isamaaliste ideaalidega, tõstes vaimsed tõekspidamised materiaalsetest kõrgemale, siis hiljem tuleb juba arvestada, et uus elu tungib omatahtsi peale ja nõuab sellega kohanemist. Kõik see soosib fenomenoloogilist sisekaemust, millega inimesed peavad ühel või teisel viisil kokku puutuma. Ühtlasi toob see keerukas aeg esile mõtleja, kes kannab välja ajastule omase vaimu.

Rüdiger Safranski raamat «Meister Saksamaalt. Heidegger ja tema aeg» võimaldab sisse piiluda 20. sajandi ühe mõjukama filosoofi ellu, avades aasta-aastalt ajaloolist tausta, mis tõukas tagant tema kujunemist mõtlejana. Vähem tähtsad ei ole ka läbisaamised teiste kaasaegsete suurkujudega kui ka isiklikud valikud, mis jäid tema loomingut pikemaks ajaks varjutama.