Suri riigikohtunik Jüri Põld

Lahkunu Jüri Põld. Foto: Riigikohus

• Jüri on ise öelnud, et tal on tulnud kohtuasjadest «peaaegu kõike süüa».
• Jüri oli kuiva ja silmaklappidega juristi vastand.

Aprilli algus tõi kaasa kurva sõnumi – lahkunud on kallis kolleeg, riigikohtunik ja professor Jüri Põld (21.06.1956–07.04.2025). Jüri oli asendamatu ekspert iseseisva Eesti põhikorra taastamisel, mitme põlvkonna juristide õpetaja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning Riigikohtu legendaarne hing pea kolme aastakümne vältel.

Erakordne ja omanäoline. Sügavalt lugupeetud oma kolleegide seas alati ka siis, kui arvamused lahknesid või kui juhtus midagi anekdootlikku, mida tuleb professoritega ikka ette. Olgu siin näiteks Jüri kuldne vastus õppeprodekaanile, kes leidis Saaremaalt pärit tudengi loengute ajal ühiselamust voodis lesimas: aga millal ma siis mötlen?

Kohtunikutee algas Jüri Põllul ülikooli peahoones, kus Rait Maruste tegi talle ettepaneku tulla Riigikohtusse. Jüri võttis mõtlemisaja. Oma esimesed otsused kirjutas Jüri ei tea kust hangitud Ida-Saksa kirjutusmasinal. Sellel oli sündinud ka tema kandidaaditöö õigusteaduses. Kohtunikuna oli Jüri täpselt nii karm, kui hädapärast vaja ja nii leebe, kui vähegi võimalik. Ta töötas kohtuasjade kallal jäärapäise põhjalikkusega, öeldes ise selle kohta «kaevan siin seda asja». Suured ja põhimõttelised kohtuasjad nagu valdade liitmine või omandireformi alused olid Jüri leivanumbrid.

Põhiseaduse põhjaliku tundjana meeldis Jüri Põllule töö põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Jüri on ise öelnud, et tal on tulnud kohtuasjadest «peaaegu kõike süüa» ja enamasti on ta saanud otsuse kirjutamisest ka naudingu. Oma elukogemusega manitses ta nooremaid kolleege kirjutama lahenditesse tarku mõtteid pigem vähem kui rohkem, sest need võivad hiljem jalgu jääda. Tema enda kirjutatud otsused olid pigem pikad ja kergelt ta ühtegi lauset kärpida ei lubanud. See «tükk», mille Jüri oli kohtulahendi jaoks välja valinud, pidi olema parim. Oligi!

Jüri oli kuiva ja silmaklappidega juristi vastand. Tohutu lugemus ning sügav huvi maailma vastu olid kujundanud temast põneva isiksuse, läbi ja lõhki humanitaari. Ta lähtus seadusest, kuid üritas selle taga tunnetada kõiki inimkultuuri sfääre, mis peaks seadusele andma tema mõtte. Jalad jäid Jüril aga alati maa peale. Liialt eluvõõrastesse teooriatesse suhtus ta umbusuga. Saaremaa talupojatarkus ei jätnud teda maha kunagi.

Kirjanduse ja ajaloo kõrval armastas Jüri maaelu ja loodust, välja arvatud rähnid. Rähnidest enam vihkas ta lollust. Diletantlikkus ja pealiskaudsus ajasid ta vihale, kuid jämeduste asemel leidis ta kriitikaks alati intelligentsed sõnad, tuues mõne ajaloolise või kirjandusliku paralleeli. Jüri oli seiklushimuline kokk ja maitsva toidu austaja. Näiteks tema kopra saba valmistamise õpetus levis suust suhu, koos maitsekirjeldusega: searasv ja männivaik.

«Ega’s midagi…» oli Jüril kombeks öelda mistahes jutu lõpuks. Head teed igavikku, Jüri!

Jagame lähedaste kurbust.

Tõnu Anton, Raul Narits, Ülle Madise, Lauri Madise, Ivo Pilving