JÜRI KOTŠINEV ⟩ Loodan, et ma ei pea nägema ajaloo kordumist ei draamana ega farsina

Jüri Kotšinev Foto: Erakogu

Ajalugu kordub. Räägitakse, et esimest korda toimib ajalugu tragöödiana ja teist korda farsina. Eestis elanud «valgete» saatuse traagikat olen jälginud juba ammu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev​.

Esimene laine siia maale pagenud ja siit varjupaiga leidnud vene emigrantidest saabus peale 1917. aastat ja sellele järgnenud kodusõda. Valge liikumise võitlejad koos peredega ja kõik need endised keisririigi alamad, kes pagesid Venemaa uue võimu – sovdepia ​(abreviatuur sõnadest sovetõ deputatov, eesti keeles saadikute nõukogud) eest, saabusid siia Venemaa kodusõja käigus koos Loodearmeega. Tunnen nende inimeste järglasi lapsest saadik.

Üks klassikaline näide sellest, kuidas suhtusid uued Kremli peremehed oma rahvuskaaslastesse, keda pidasid klassivaenlasteks, oli endise keisri ohvitseri ja valgekaartlase, alampolkovnik Vassili Vassiljevitš Jakobsi (1874–1941) saatus. Narvas, kindralmajor Vassili Hristoforovitš Jakobsi peres sündinud Vassili Jakobs astus 1895. aastal peale gümnaasiumi lõpetamist Nikolai kadetikooli, mille järel jätkas õpinguid Nikolai ratsaväekoolis. Peale selle lõpetamist alustas teenistust kornetina. 1902. aastal ülendati Vassili Jakobs porutšikuks ja 1906. aastal staabi-rittmeistriks. 1910. aastal sai temast rittmeister. Ta asus 1913. aastal teenima Tambovi kubermangu ratsapolitsei üksuse ülemana ning peale haavatasaamist rindel 1915. aastal määrati Jakobs Minski sõjalise piirkonna reservi.