Aurika Meimre: kellele oli laamendamine vajalik?

Hetk Pronkssõduri teisaldamisele järgnenud aprillirahutustelt. Foto: Toomas Huik.

Tallinna ülikooli professor Aurika Meimre küsib oma arvamusloos pronksöö sündmusi meenutades, et kellele oli tegelikult vajalik laamendamine ja inimeste üleskütmine.

Mida ma ei näe, seda pole olemas!

Kena 26. aprilli hommiku rikkus ära metallaiaga ümberpiiratud Pronkssõdur. Inimesed käisid ja vaatasid, vaatasin minagi ja sain aru, et täna hakkab midagi toimuma. Inimesed platsi ümber vaatasid «vangistatud» sõdurit ja vangutasid pead: kas tõesti läheb mahavõtmiseks?

Peale lõunat Tõnismäelt möödudes nägin, et Pronkssõdurit enam ei olnud, ta oli kadunud. Esialgu oli talle küll suur telk pähe tõmmatud, aga rahavas mälestusmärki enam ei näinud. Inimestele on omane see tunne ja teadmine, et mida ma ei näe, seda pole olemas. Seega oli ka kogu siinse vene kogukonna jaoks kadunud nende jaoks kallis ja väga oluline mälestusmärk. Mul ei olnud enam mingit kahtlust, et õhtul hakkab tõepoolest miskit juhtuma.

Vene rahvusest memm raamatukogu rõdul

Kui ma kella kuue ajal Tõnismäe platsile jõudsin, oli seal juba suur hulk inimesi, kes jagunesid raamatukogu esise platsi ja selle rõdu vahel. Sain aru, et «teine korrus» on rahulikum ning ka ülevaade seal parem. Võtsin suuna rõdule, kus sain päris mugava positsiooni. Endalegi üllatuseks kuulsin ja nägin enda ümber ka eestlasi. Nii mõnigi oli tulnud sinna venelaste «tsirkust» vaatama, vähemalt nii nad omavahel rääkisid. Oli ka neid eestlasi, kes tulid sinna koos lastega (ja lahkusid koos nendega viimaste seas). Rõdul seistes jälgisin inimesi, kes ja kuidas asjade käigule reageeris, mida rääkis. Põhiline, mis tänaseni meeles, on see, et suurem osa «rõdu» inimestest (nii eestlastest kui ka venelastest) ei suutnud mõista (nende seas ka mina), miks oli vaja Pronkssõdurile telk pähe tõmmata, kas tõepoolest ei olnud neid nö areheoloogilisi väljakaevamisi võimalik teha mälestusmärki katmata.

Seisin seal oma nurgas juba mitukümmend minutiti, kui minu poole pöördus (eelneval mitu korda mind kaedes) kõrvalseisev vene memm, kes kahtlevalt, ent konstateerivalt küsis: «Te olete ju eestlane?» Vastasin jaatavalt. Seejärel uuris ta mu käest miks mina seal olen, miks seal üldse nii palju eestlsi on jne. Rääkisime temaga maast ja ilmas, ja ka kõigest seal toimuvast. Jälgisime «esimese» korruse «gladiaatoreid», kes mõni minut vilistasid, seejärel vakka jäid, karjusid erinevaid loosungeid, levitasid lendlehti, pidasid võimuesindajatega tomati-, muna- ja ka pudelisõda. Kuna sõjamoon oli otsas, vilekoorile ja ühepoolsele sõjale mingit vasturekatsiooni ka polnud, hakkas meile tunduma, et seltskond hakkab tõepoolest maha rahunema. Ning memm leidis, et enam ei ole huvitav, kõik juba nähtud ning aeg kodu poole kõmpida. Nii ta läkski.

Metoodiline massi üleskütmine

Ent kaugelt mitte kõik ei olnud tol õhtul veel möödas. Hakkasin jälgima «esimese korruse» vastaseid: «mässulistest» ja võimuseindjatest «gladiaatoreid». Ja see mäng oli juba hoopis teisest mastist. Võimuesindajate poolt toimus alumise agressiivse massi üles kütmine ja tegelik juhtimine (venelaste juhid, nagu neid hiljem meedias kirjeldati, olid juba ammuilma rõdule pakku jooksnud): ühe vilekoori vaikides, kui inimesed omavahel vestlesid, nii mõnigi kahevahel, kas minna või jääda, otsustati välja tuua hästi varustatud erijõud, kes paigutusid vähemkaitstud politseinike selja taha. Teine kord, kui rahvamass hakkas järjekordselt maha jahtuma, toodi kohale politseikoerad. Õhtu venides, ühel hetkel näitas Pärnu maantee poolt end veekahur, millele järgnes reaktsioon: rahva halvustavad väljahõiked ja vilekoor. Kahur sõitis minema, ent ilmus mõnekümne minuti pärast nähtavale juba Kaarli kiriku poolt ning hakkas rahva järjekordse vile- ja kisakoori saatel endale platsil paremat paika otsima. Nii võib veel pikalt meenutada, kuidas rahva emotsioonide rahunemisel toideti hõõguvat rahvasütt üha uute jõustruktuuride lisandumise jms. Minu nägemus oli tol hetkel, et rahvast keerati teadlikult üles (igaljuhul suunati seda kindlasti) just jõustruktuuride poolt. Selliseks on mu arvamus jäänud senini. Vastasel juhul oleks ju asi võinud lõppeda väga lihtsalt: mass tuli kokku, rääkis, karjus, vilistas, loopis mune ja tomateid ning lõpuks kaotas huvi selle tegevuse vastu, nägi, et midagi ei toimu ning läks laiali.

Viimaste seas Rahvusraamatukogu esiselt platsilt Pärnu maanteele

Teine tolle aprilliõhtu vaatus hakkas pihta siis kui politsei otsustas tegutsema hakata, ehk hakkas «esimese korruse» rahvast laiali ajama (esialgu oli see nii). Selle toiminu ajal pani sealt üles poole jooksu üks tüüp, kes viskas kiviga sisse raamatukogu akna. Minu jaoks tähendas see üht: nüüd läheb lõhkumiseks ning sellel ei ole enam mingit pistmist Pronkssõduri kaitsmisega. Ja nii olen ma neid kahte sündmust tänini enda jaoks lahus hoidnud: üks asi on tulla ja kaitsta mälestusmärki, hoopis omaette ooper on märatsemine ja laamendamine (täiesti võrreldav olukord jalgpalli ja sellele (õnneks mitte alati ja igalpool) järgneva fännide laamendamisega).

Kui suurem osa alumisest «korrusest» oli Tõnismäelt Pärnu maanteele suunatud, asuti likvideerima ka «teist korrust». Siit läksid inimesed rahulikumalt kuni hetkeni, mil politsei avas tule (paukpadrunid, kummikuulid, mis iganes, see pole antud juhul oluline) Pärnu maanteele aetava rahva suunas ning samaaegselt suunas sinna täiendavaid inimrühmi. Olin viimase paari-kolmekümne Tõnismäelt äraaetava inimese seas. Sealse reaktsiooni ja kõnekeele järgi oli selge, et selle hulga massist moodustasid peamiselt eestlased, kes keeldusid kuulirahe alla minemast. Politseinikele sai korduvalt öeldud, et läheme ära, kui laskimine lõpetatakse. Üks neist rääkis miskit oma raadiosaatjasse ning mõne minuti pärast nägime, kus veekahur aeti meie trepi poole ja võttis laskeasendi sisse, ehk keeras oma toru meie suunas. Meie õnneks oli see masin vist pisut rikkis, nagu hiljem selgus, tol hetkel mõtlesime, et meid vaid hirmutatakse.

Lõpuks jättis politsei laskmise järele ning järgnes viimastele Tõnismäelt lahkujatele mõnikümmend meetrit ja jäi spaleeris seisma. Lahkudes nägin, kuidas mingid noormehed põletasid Eesti lippu ning politsei ei liigutanud minu üllatuseks selle peale kulmugi.     

Miks? Miks? Miks küll?

Kõige rohkem tol õhtul üllataski mind vast see, et politsei jäi Tõnismäe jalamile seisma, ega järgnenud nüüdseks juba «ülse köetud» ja osaliselt märatsevale massile. Kino Kosmose juures oli selge, et sellest massist eraldusid need, kes pidasid pühaks võitlust Pronkssõduri allesjäämise eest ning ei kiitnud heaks lõhkumist ja laamendamist. See osa inimestest üritas politseid appi kutsuda, vaadati küsivalt Tõnismäe jalamil seisva spaleeri suunas, ent mingit abi ei tulnud. Politsei jättis linna märatsejate küüsi, ega tõtanud korda majja lööma mitme tunni jooksul. Miks oli see nii? Kellele oli see laamendamine vajalik? Millist poliitilist eesmärki täitis see osa 26. aprilli sündmustest? Need ja paljud teised analoogsed küsimused on ja, kardan, et jäävadki püsima veel paljudeks aastateks. 

See artikkel ilmub osana Postimehe arvamusportaali ja portaali Dzd.ee aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarjast.