Belobrovtsev: võimud pole viie aastaga midagi õppinud

, Tallinna ülikooli õppejõud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinimustvalge lipu põletamine pronksööl.
Sinimustvalge lipu põletamine pronksööl. Foto: Liis Treimann

Tallinna ülikooli õppejõud Vitali Belobrovtsev leiab pronksöö sündmustega seoses, et meie võimu ei saa isegi klassikursuse kordajaks nimetada – ta pole viie aasta jooksul mitte millestki aru saanud.

Kuidas see juhtus?

Eesti oli internetisuhtluses ja telekommunikatsioonis niivõrd edenenud, et inimesed kogunesid Pronkssõduri juurde miitingule kas vahetult omavahel kokku leppides, nagu see oli meil ajakirja Bravo! toimetuses, või SMSide abil või Delfi portaali kaudu.

Tõsiseid sotsiaalvõrgustikke veel ei olnud, tulemusi andis niisugune nende kodukootud eeskuju. Ja mitte juhuslikult ei saanud sündmuste üheks tagajärjeks just venekeelse Delfi toimetuse laialiajamine, keda süüdistati riigivastases tegevuses. Niisugust eesmärki aga ei seadnud ajakirjanikud mitte kordagi ei endale ega lugejatele.

Kahjuks pole portaali juhtkonna reageering – oma kaastöötajate mittemõistmine – unikaalne: täpselt samamoodi suhtusid Eesti võimud «mitte-eesti elanikkonda», ainult et vabastada teda polnud võimalik.

Ma ei tahtnud väljendada oma mittenõustumist valitsuse jõhkra pettusega, tema üleoleva suhtumisega rahva küllalt suure osa, Eestis elavate venelaste arvamusse. Selleks ajaks olin korduvalt eri väljaannetes kirjutanud, et valitsus ignoreerib vene vähemust, et praegu tõrjutakse venelasi, aga edaspidi jõuab järg teistenigi. Kui ka vastukajasid oli, siis enamasti negatiivseid. Seepärast pidasin vajalikuks väljendada oma protesti avalikus aktsioonis.

Seisnud väljakul paar tundi, sain ma aru, et see on meeleheitežest ühelt poolt ja valitsuse provokatsioon teiselt poolt. Oli näha, kui kooskõlastatult ja läbimõeldult sõitsid Jaani kiriku juurde politseiüksused, kui organiseeritult asuti igaühele ettemääratud positsioonile, kui oskuslikult olid paigutatud politseinikud teenistuskoertega (tervitus ansiplikule tudengite laialiajamisele perestroika ajal Tartus, sellest peale polnud neid 20 aastat tänavatel nähtud). Kuidas suletakse tänavaid, mida on vaja sulgeda, ja jäetakse «pudelikael» meeleavaldajate väljasurumiseks. Hiljem selgus, et enne seda oli mõne päeva jooksul toodud kokku politseinikke üle riigi, neid eelnevalt mõned päevad treenitud, et varakult tehti puhtaks D-terminal jne.

Hiljem hakati rääkima, et see väljaastumine oli Venemaa salasepitsuste tulemus, aga seda ma ei usu – siiani pole ju esitatud selle kohta ainsatki reaalset tõendit. Jaa, neid sündmusi kasutasid mitmesugused Venemaa organisatsioonid ära, selle kohta on näiteid ja tõendeid.

Et mõista, mis inimesi niisugusele väljaastumisele viis, tuleb lugeda kaht asja: esiteks professor Aleksandr Astrovi raamatut «Samotšinnoje soobštšestvo: politika menšistv ili malaja politika» («Omavolitsev seltskond: vähemuste poliitika või vähene poliitika?» Kui aga pole jõudu raamatut lugeda, siis võib piirduda Postimehe toimetuseartikliga 28.04.07: «Pronksimaski alt vaatas meid uus, täpsemalt, hästi unustatud vana. Mitte sõduri ega tsiviliseeritud inimese, vaid vene päti nägu. Aga meie olime juba tema olemasolu unustanud. Aeg-ajalt tuletas ta meile ennast meelde rusikalöögiga mõnel pimedal inimtühjal tänaval. Kuid ei midagi hirmsat. Elas omaette oma eri ruumis, mingis teises maailmas, kookonis, kus teda lõbustas Venemaa propaganda.»

Kas venelased elasid oma erilises ruumis, kookonis? Autori mugav moonutus või pime juhmus seisneb selles, et teda ei huvita, kuidas, mis viisil on see «oma ruum», «oma kookon» moodustunud. Nagu oleks ise ennast sinna pistnud. Aga ei, Eesti võimud on eesmärgipäraselt ja palju aastaid tõuganud seda venelast ühiskondlikust ruumist välja, ajanud ta «omasse». Võimukandjate kergel käel jõudsime seisundisse, kus oma enamuses meil oli  «ligipääs kõigile õigustele ja vabadustele». Välja arvatud õigus mõtestatud, vabale ja võrdväärsele osavõtule konkreetse poliitilise ühiskonna kujundamisel. Osavõtule, mis antiikaegadest peale on olnud põhiolemuseks tegevuses, mida nimetatakse «poliitikaks».

Kirjutan seda, nagu ka viis-kuus aastata tagasi, lootuses, et inimesed, kellest midagi selles elus oleneb, mõistavad: pronksöö õppetunnid pole ammendunud, riik läheneb uuesti ühiskondlikule kriisile. Kuigi praegune olukord erineb sellest, mis viis aastat tagasi kõmises üle kogu Euroopa ja kaugemalgi. Siis tulid väljakule nördinud vene inimesed (ja nagu räägitakse 300 eestlast, mõningaid ma nägin – ühed tulid lihtsalt vahtima, teised solidaarsusest). Nüüd on tulnud aeg, mil ka eestlased tunnevad end tõrjututena. Ja peamiseks ühiskonna reageeringu tunnistuseks on Reformierakonna populaarsuse kahanemine tema hällis Tartus, kus reformikad on juhtinud iidsetest aegadest peale. Ometi kord hakkavad inimesed nägijaks saama, taipama, ja kui uskuda sotsioloogilisi küsitlusi,  toetama sotsiaaldemokraate lootuses, millele – see, tõsi küll, pole praegu eriti mõistetav. See-eest on selge, mille vastu.

See artikkel ilmub osana Postimehe arvamusportaali ja portaali Dzd.ee aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarjast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles