NÄDALA VASTAJA ⟩ Toomas Vaher juhtis Eesti riigi ajaloolise võiduni okupantide üle

Vandeadvokaat Toomas Vaher. Foto: Erakogu

Eesti riik tuli võitjaks kohtuotsuses, mis teeb lõpu pärast nõukogude aega 30 aastat kestnud vaidlusele Lennusadama üle.

Võitlust okupantide vastu meie riigi õiguse eest nägi lähedalt vandeadvokaat Toomas Vaher advokaadibüroost Ellex Raidla, mis esindas riiki rahvusvahelises vahekohtus.

Kuidas teil hetkel läheb?

Tänan küsimast, heas laines läheb praegu. Hetkel kohtun kolleegidega Londonis, neljapäeva õhtul andis IFLR – see on üks olulisim rahvusvaheline advokaatidele reitinguid andev organisatsioon – Ellexile Baltikumi aasta advokaadibüroo tiitli. Viimase kahe nädala jooksul olen lisaks tavalisele klienditööle ebatavaliselt palju reisinud. Ise ka üllatun, kui kalendrit vaatan. Aga see reisituur saab nüüd laupäevaga läbi.

Millisena tahaksite, et jäädaks mäletama teie rolli selles ajaloolises otsuses?

Lennusadama vaidlus või siis vaidluste jada on nii riigile kui ka mulle isiklikult olnud väga värvikas. Äsjases arbitraažikohtu otsuses võetakse kõrvaltvaataja pilguga hästi kokku taasiseseisvumise ajastuga kaasnenud probleemide pundar ja segadused.

Arbitraažile eelnenud siseriikliku kohtuvaidluse nullindate keskel tegi keerukaks ja põnevaks see, et vastaspoole toodetud tõendusmaterjal paigutus põhiseaduse-eelsesse ajastusse. Tol ajal oli palju õiguslikku vaakumit ja vastuolusid, mida tuli killukeste haaval täita, samas ei hoidnud vastaspool ennast tagasi, et leida üles erinevaid kummalisi pabereid, mis juhuslikult langesid mõne olulise õigusakti eelsesse perioodi. Pidime leidma vettpidava jada, kuidas näidata, et Lennusadama varade ainus legaalne omanik ja valdaja on Eesti riik.

Kõik me tahtsime sellist lõppjäreldust, kuid juriidiline teekond selle tõendamiseks ei olnud sugugi selge. Samal ajal ei saa unustada, et susserdamine sadamas oli toimunud aastatel, mil Vene sõjavägi oli alles Eestis sees ja valmistus lahkuma.

Sain kõigepealt anda oma panuse aastatel 2004–2006, kui see vaidlus oli Eesti kohtutes, ning õnneks kaldus serva peal olnud vaidlus õigesse suunda. Küllalt loominguliselt tuli tol ajal läheneda ja ühtegi dokumenti ei saanud lõpuni usaldada. Hilisemas rahvusvahelises arbitraažiasjas oli taustateadmistest palju kasu. Riik võttis tollal ainuõige hoiaku, et teeme juriidiliselt hästi korrektselt selle varade ülevõtmise. Nüüd, aastaid hiljem tuli kõiki riigi tehtud samme väga hästi põhjendada. Vastaspoolt esindanud ameeriklased olid leidlikud ja ka küllalt kiuslikud. Pidime päris tublisti pingutama.