AJALUGU ⟩ Aasta, mil mõisad põlesid ning mets ja maa pidi saama meitele

Mahapõletatud Haimre mõis 1906. aastal. Foto: Nikolai Königsfest/Eesti Ajaloomuuseum/Muis.ee

Ajalugu on täis ootamatuid pöördeid, mil suurte muutuste tuuled paisuvad pealtnäha tühjast kohast. 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste keerises leidis aset sündmus, mis jääb Eesti ajalukku ainulaadse ning julge sammuna: Eesti Vabariigi väljakuulutamine Läänemaal (praegu Raplamaa) Haimres vana kalendri järgi jõulukuu 18. (uue kalendri järgi 31.) päeval.

Ajaloo pimedates käikudes on hetki, mil julge visioon tundub käegakatsutava tõena – ning just selline hetk oli see, kui Jaan (Ivan) Paulus (1896–?), Velise revolutsionääride karismaatiline üldjuht, kuulutas 1905. aasta rahutuste ajal – Lääne-Euroopa vana aasta õhtul – välja Eesti Vabariigi. Ning ennast selle presidendiks. Mitte unistustes ega kaugemas tulevikus, vaid siin ja praegu, Haimre mõisa kella all, rahva silme ees. See ei olnud pelgalt mäss, vaid tsaar Nikolai II avalik troonilt tõukamine, julge samm, mille eest pühendunud mehed ja naised olid valmis oma elu andma.

Pauluse eeskujul oli hulk mehi juba asunud tegutsema. Üheskoos suunduti Haimre mõisa, kus võim haarati kindlakäeliselt. Kui kellatorni kõlavad löögid täitsid õhu, kutsudes kokku ümbruskonna rahva, kuulutas president Paulus välja Eesti Vabariigi ning ühtlasi Haimre mõisa avalikult rahva omandiks. See polnud mässumeelsus või hetkeline võimuvõtt – see oli iseseisva Eesti riigi sünd. President Jaan Paulus kuulutas välja uue korra, pakkus riigiameteid ning jagas visiooni tulevikust, kus Eestimaa kuulub tema rahvale, mitte mõisnikele ega võõrastele valitsejatele.