Oudekki Loone

FOTO: Erakogu

Politoloog, poliitiline aktivist ja publitsist Oudekki Loone leiab, et pronkssõduri abil saanuks vähendada rahvuslikku vastandumist Eestis, kuid võimud magasid selle võimaluse maha ja asusid hoopis ajalugu ümber kirjutama, eirates paljude Eesti kodanike soove.

Pronkssõdur Tõnismäel pakkus geniaalset võimalust vähendada Eestis rahvuslikku vastandumist, kuid see jäeti kasutamata. Vene väkke mobiliseeritud ja seal hukkunud eesti sõdurite mälestuseks (ehkki Stalin ei lubanud sellest avalikult rääkida) püstitatud kuju tähendust on kogu tema eksistentsi jooksul püütud erinevatesse nüanssidesse ümber mängida. 20. sajandi üheksakümnendatel aastatel astuti ka esimesed sammud selle tähenduse nihutamiseks «kõigile Teises maailmasõjas hukkunutele».

Minu mõte pöördus Tõnismäel sõdurist möödudes Herman Sergo mälestustele, tema kirjeldatud rõõmupeole, mis järgnes teatele «Mehed! Hitler on endale kuuli pähe ajanud». Seejärel kõigile meestele ja naistele, kes võitlesid selles sõjas oma vabaduse eest, oma rahvaste vabaduse eest, sõltumata poliitilistest vaadetest ja usutunnistusest. Neile, kes mobiliseeriti vastu nende tahtmist vägedesse, millega nad mingit ühistunnet ei tundnud. Kokkuvõttes: mõtlesin alati Teise maailmasõja kõige olulisemale tulemusele, võidule natsismi üle. Sõltumata sellest, et Eesti kaotas oma vabaduse kohe pärast Teise maailmasõja lõppu, kui meid liideti teise totalitaarse režiimiga, sest ka teadmine vabast Euroopast võimaldas meil ellu jääda ja nüüd kindlalt vabas riigis toimetada. Natsionaalsotsialistide võidu korral oleks ka Eesti praegune vabadus olemata ja Euroopa Liit sündimata.

Monumendi tähenduse ümberkujundamine jäi paraku pooleli. Eesti – ja Tallinna linna – juhid ei püüdnudki kinnistada selle uut ühendavat sisu, vaid vaatasid vaikides pealt, kuidas linnasüda muutub äärmuslaste kemplemise kohaks. Eesti avalikkus oleks pidanud ise haarama koha Tõnismäel, tähistades seal vaba maailma kokkulepet «ei iialgi enam Teise maailmasõja tüüpi konflikte, ei iialgi enam ideoloogiat, mis eelistab alati ühte rahvust teisele»; kokkulepet, mis Eestis kinnitati üheksakümnendate alul, kui riik taastati verd valamata, vennatapusõjata. Ametlik tseremoonia, peaministri ja linnapea kohalviibimisega, oleks igal aastal kinnitanud, et me – eestlased ja venelased, eestimaalased – ei taha enam edasi sõdida vanu sõdu. Kinnitanud, et suudame leppida  juba eksisteerinud sündmuste olemasoluga ja püüame neist õppida, ehitamaks uut ja paremat maailma. Kinnitanud, et Eesti austab teiste iseseisvusvõitlusi – sest muidu ei ole me oma vabadust väärt.

Selle kõige asemel otsustas Eesti valitsus viis aastat tagasi, et Teist maailmasõda tuleb käsitleda Stalini isikliku triumfina ja pronkssõdurit selle režiimi kehastusena ning asus ammusurnud diktaatori vastu sõtta. Täna on  tühjalt haigutav Tõnismägi saanud uueks monumendiks, mis tähistab võimude otsust ajalugu ümber kirjutada ja paljude kodanike soovidest mitte hoolida.

Tähistab seda, et ebaõiglust ja ignorantsi ei too mitte ainult võõrvallutajad, vaid mõnikord ka võimuesindajad, kes tulevad meie endi seast mandaadiga vabadelt valimistelt demokraatlikus riigis.

See artikkel ilmub osana Postimehe arvamusportaali ja portaali Dzd.ee aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarjast.