Viktoria Ladõnskaja-Kubits ⟩ On’s meil Vene opositsionääridest kasu? Ei mingit

Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Foto: Tairo Lutter

Üsna tihti märkavad Eesti arvamusliidrid, kasutavad oma kõnedes, ootavad seisukohti, mainivad alternatiivina Vene niinimetatud opositsionääre ehk siis välismaale läinud liberaalset poliitilist tiiba. On mõistetav, et nende seisukohad või puhtinimlikud lood võivad tunduda sümpaatsed, siiski peab tunnistama, et perspektiivis on nende võimalus Venemaal toimuvat mõjutada nullilähedane, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Olgu see Andres Herkeli hiljuti avaldatud arvamuses seisev «tuntud vaatleja Maxim Katz toob oma analüüsis...» või Raul Rebase Postimehe arvamusliidrite lõunal esitletud kõnes «...miljonid (Venemaalt põgenenud või sisepaguluses elavad) mõistavad asju samamoodi kui Euroopa...», või on see inimõiguste konverents, kus Venemaa kodanikuaktivist Anastasia Shevchenko kõneleb «inimõiguste piiramistest Venemaal». Me proovime kogu aeg justkui vaadata neid tuntuid Vene poliitilise jõu alternatiive (või meile näiva alternatiivina aktiviste) ja otsime sealt mõtteterasid, mis kinnitaksid meie loogikat. Aga see on üsna tühine ettevõtmine, sest isegi kui seal leidub ehk midagi mitte lihtsalt huvitavat, vaid ka tõele vastavat (milles ma üldse kindel ei ole), siis nad on ammu omaenda mulli lõksus. Ja kasutades oma retoorikas nende vastuseid, võib endale või oma auditooriumile pildi hoopis segasemaks maalida.

OMAVAHELISTES TÜLIDES. Veebruaris möödus aasta Aleksei Navalnõi tapmisest. Kunagi tema poolt loodud mõjukas Korruptsiooniga Võitlemise Fond (ФБК) oli tema eluajal võimas info, meedia, aga ka poliitiline ressurss. Möödus kõigest aasta liidri surmast ja tema poliitiline laps on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse. Tema abikaasast Julijast ei saanud ühtset välismaal baseeruvat opositsionääride liidrit.