JUHTKIRI ⟩ Surnuks menetlemise õppetunnid

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Süüdistust ei tohiks nii kergekäeliselt esitada.
• Midagi peab kohtusüsteemi senises praktikas muutuma.
• Vastasel juhul kaotab kohtuvõimu enda maine.

Harju maakohtu otsus mõista rotatsioonikelmuses õigeks endised kõrged politseijuhid kätkeb endas nii kohtumenetluse nõrkust kui ka mitme tähtsa riigiasutuse mainekahju.

Süüdistuse olid saanud Eerik Heldna, Elmar Vaher ja Aivar Alavere. Prokuratuuri väitel jättis Heldna Vaheri ja Alaveri abiga sotsiaalkindlusametile mulje sellest, nagu oleks tal täis saanud 25 aastat politseitöö staaži, et saada selle alusel pensioni. Ent Harju maakohus ei pidanud neid süüdistusi piisavateks.

Iga krimiromaani ja -filmi huviline on kindlasti kokku puutunud lausega, milles uurijad ütlevad, et kohtusse minekuks pole piisavalt tõendeid ja vaja on edasi töötada. Tundub, et see lause on meelest läinud prokuratuuril, kes alustab menetlust liiga kergekäeliselt.

Mis on ühist sellistel nimedel nagu Aivar Mäe, Kajar Lember, Parvel Pruunsild, Priit Humal ja nüüd ka Eerik Heldna, Elmar Vaher ja Aivar Alavere? Õige vastus: neile esitati süüdistus, avalikkus mõistis nad juba eos süüdi, kuid hiljem mõistis kohus nad õigeks. Tõsi, Harju maakohtu otsust on võimalik edasi kaevata, nii et lõplikust kohtuvõidust endiste politseijuhtide puhul ei saa rääkida.

Kas süüdistuse esitajad mõistavad, et juba ainuüksi süüdistuse esitamine on süüdistatavale karistus? Jah, meil kehtib küll süütuse presumptsioon, kuid paraku on ikkagi nii, et avalikkus mõistab omakohut ja süüdistatavatel on raske oma elu edasi minna. Lisaks on ametikohti, kus pole võimalik töötada, kui ollakse kohtuliku uurimise all.

Meil kehtib küll süütuse presumptsioon, kuid paraku on ikkagi nii, et avalikkus mõistab omakohut ja süüdistatavatel on raske oma elu edasi minna.

Postimehe arvates peaks muutuma just see hetk, mil esitatakse süüdistus. Seda ei tohi teha liiga lõdva käega – tõendid peavad olema piisavad. Samal ajal ei tohi ka pendlit teise äärmusse ajada ega süüdistuse esitamise lävendit liiga kõrgeks ajada. Kuid on selge, et midagi peab kohtusüsteemis muutuma. Veel ei saa kohtuvõim olla koht, kus õiendatakse isiklikke arveid ja poliitilisi lahkhelisid.

Lisaks tuleb arvestada veel kahjuga riigile. Esmalt kaasneb iga kaotatud kohtukaasusega rahaline kahju, mis tuleb õigeksmõistetuile välja maksta. Praegu makstaksegi Aivar Alaverele õigusabikuludena välja 14 178 eurot, Eerik Heldnale 23 307 eurot ja Elmar Vaherile 19 839 eurot. Süüdistust esitades peab riik olema valmis tasuma ka kompensatsiooni süüdistatavatele, kes pole saanud süüdistuse tõttu teha oma tööd ja saada selle eest vastavat palka.

Kuid on olemas ka mainekahju. Just endiste politseijuhtide süüdistamisega astus prokuratuur korraga mitme reha otsa, sest räsida said nii politsei- ja piirivalveameti (PPA) kui ka kohtuvõimu enda maine. Ajal, mil rahva usaldus poliitiliste erakondade, valitsuse ja riigikogu vastu on madal, ei kõla just julgustavalt, et alla käib ka usaldus nende institutsioonide vastu, mida inimesed on seni usaldanud. Ja on selge, et kui suur ressurss kulub kohtupidamisele nende üle, kes lõpuks õigeks mõistetakse, jäävad vabadusse tõelised kurjategijad.