Karmo Tüür: Eesti-Vene suhetes poleks pronksööta midagi teisiti

Karmo Tüür Foto: Ants Liigus

Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür pakub, et kui pronksööd poleks toimunud, oleks Eesti jäänud ilma rahvusvahelisest küber-tähelepanust ning Eesti ja Venemaa suhetes poleks täna midagi teisiti.

Pronksiööst on saanud üks olulisi verstaposte Eesti lähiajaloos ja seda eriti Eesti-Vene suhete taustsüsteemis. Nii Eesti sisemisi kui riikidevahelisi suhteid mõõdetakse tihti sõnadega – enne ja pärast «pronksi».

Suuremas pildis tuleb aga tõdeda, et ega pole tegu millegi erakordsega, neid n-ö murdepunkte on olnud ennegi. Peale 1991. aastat võib säherdusi üles lugeda veel vähemalt neli: vene vägede väljaviimine, nn topelttollide kehtestamine, rublakriis, EL ja NATO liikmeks saamine... ja see pole kaugeltki täielik loetelu. Kõik need tundusid tol hetkel üliolulised, kuid hiljem näivad tunduvalt mõõdukamana.

Asjade olulisuse hindamiseks võib mängida mitmesuguseid mõttemänge. Üks neist – mis aga oleks teisiti, kui seda või teist asja poleks juhtunud? Antud juhul soovitan olukorda vaadelda kolmes tasandis: rahvusvahelises mastaabis, Eesti-Vene kahepoolsete suhete ja Eesti siseriikliku arengu mõttes.

Rahvusvahelises mõõtmes on tegu üsna nähtamatu, et mitte öelda triviaalse sündmusega. Ausambaid on varemgi teisaldatud ning vandaalitsev rahvahulk tänavail pole midagi uut Euroopa riikide jaoks. Nõukogude korra ja üldiselt eelmiste režiimide mälestisi ootab enamikes kohtades ühtemoodi kurb saatus – teisaldamine on neist kõige leebem.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ametlikes suhetes kõlas juhtum mõistagi teravamalt. Teise poole soov olukorda maksimaalselt politiseerida ning esimese kohmakas asjaajamine andsid kokku üsna plahvatusohtliku segu. Eriteenistuste sekkumine n-ö suurde poliitikasse ei anna enamasti kuigi elegantseid tulemusi.

Siseriiklikult toimis kogu protsess aga omamoodi puhastustulena. Vaated selginesid, üleüldine loidus integratsiooni teemal lõppes, mõlema poole äärmuslased said oma usule kinnitust ja n-ö laiad massid said mõjuva põhjuse mõtlemiseks.

Mis siis ikkagi oleks teisiti, kui kogu see sekeldus oleks olemata? Rahvusvahelises plaanis poleks muutunud midagi, kuid Eestile oleks jäänud saamata osake küber-tähelepanust. Kahepoolsetes suhetes poleks samuti midagi teisiti, kuna kogu pronksisaaga on vaid indikaator, mitte algpõhjus – nii probleemid kui võimalused kasvavad sügavamalt. Siseriiklikult oleks jätkunud vaikne vindumine, kuni see pinge oleks leidnud mõne teise lahendi, samas oleks ära jäänud vaadete radikaliseerumine.

Üldistades – suures plaanis oleme pigem võitnud, kahepoolses mängus ei muutunud põhimõtteliselt midagi, kuid koduses olukorras on «meie võidu» sõnum üsna vasturääkiv.

See artikkel ilmub osana Postimehe arvamusportaali ja portaali Dzd.ee aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarjast.