JÜRI KOTŠINEV ⟩ Venemaal pole eelmise sajandi mentaliteet kuhugi kadunud

Jüri Kotšinev Foto: Erakogu

Oli aasta 1967. Olin 7-aastane. Käes oli juuni. Olin Moskvas. Veetsin seal suvevaheaja, nagu veel mõnegi aasta peale nimetatud aega, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Kord olin oma Moskva vanaemaga külastamas NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Näitust Ostankinos, kunagise krahvide Šeremetjevite mõisa lähistel. 1967. aastaks ei olnud krahvide Šeremetjevite suguvõsast ja nende mõisateatrist ning orkestrist ja balletitrupist mõistagi mitte midagi järel, aga see, millega ma puutusin kokku näitust külastades, oli peaaegu sama muljetavaldav, nagu oleks olnud kohtumine omaaegse krahv Boriss Petrovitš Šeremetjeviga – bojaari, esimese vene soost krahvi ja välimarssaliga.

Ostankino mõisa lossikompleks rajati krahv Boriss Šeremetjevi poja, Nikolai Šeremetjevi poolt (sündinud 1751. a.). Rahvamajanduse Saavutuste Näitus paiknes Ostankino pargi (endise mõisapargi) territooriumi kõrval. Näituse ala oli liidetud pargi külge. Moskva suved olid siis ja on praegugi väga palavad. Jalutasime mingi kunstliku tiigi ääres ja liikusime järgmise näitusepaviljoni suunas, kui meile astus vastu aeglasel sammul vanemas eas kindral koos oma perekonnaga. Võib-olla oli ta ikka veel tegevteenistuses. Kindrali lampassidega vormipüksid ja kindralipagunid õlgadel tundsin ma kohe ära. Lisaks sellele oli tema vormimütsi nokal kullatud loorberilehti kujutav ääristus. Rinnas oli tal hulgaliselt ordenilinte ja üldse oli see tegelane militaar, kes oli oma rollist ja selle mõjust möödujatele igati teadlik.