MARTIN HURT ⟩ Euroopa riikide võitlusvõime – kas üldse on, millest rääkida?

Kui kõigis Põhjamaades ja Balti riikides on ajateenistus kohustuslik, pole samuti Läänemääre ääres asuvad Saksamaa ja Poola kohustuslikku kaitseteenistust sisse seadnud, Illustratsioon: Artur Kuus

Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni negatiivne suhtumine Euroopasse on viimastel nädalatel sundinud mitmeid riigi- ja valitsusjuhte astuma kiireid samme kaitsekulutuste suurendamiseks. Ukraina materiaalne toetamine kolm aastat kestnud täiemahulise sõja vältel, Krimmi okupeerimisest alguse saanud NATO kollektiivkaitse tugevdamine ning võimalus, et eurooplased peavad saatma oma vägesid relvarahu valvama, on päevakorda toonud küsimuse, milline on Euroopa riikide relvajõudude hetkeseis.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja vaenlase kadumine võimaldas Euroopa riikidel kärpida oma kaitse-eelarveid ja vähendada relvajõudude suurust. Sõjalistest konfliktidest Balkanil, Iraagis ja Afganistanis järeldati, et kvantiteedist on olulisem kvaliteet: kõrgelt motiveeritud ja hästi väljaõpetatud isikkoosseisuga, akadeemilise haridusega ohvitseride juhitud elukutseliste sõjaväelastega mehitatud üksused, mida vajadusel pidi saama siirata tuhandete kilomeetrite kaugusele. Paljude riikide jaoks kadus vajadus ajateenistuse järele, kuna sundaega teenivaid noori ei tahetud saata ohtlikele välismissioonidele. Laskemoonavarusid polnud vaja säilitada, mistõttu need kulutati sageli väljaõppe käigus ära, ilma et neid hiljem oleks asendatud.

Muutunud julgeolekukeskkonna tõttu on Euroopa riigid taas hakanud keskenduma kollektiivkaitsele, mistõttu on vaja suurendada vägede kvantiteeti. 2024. aasta oktoobris Saksa ajalehes Die Welt avaldatud artikli järgi on NATO vajadused kasvanud seniselt 82 brigaadilt 131 brigaadile, et kaitsta iga tolli liitlaste territooriumist Venemaa-ohu eest. Korpuste arv peaks suurenema kuuelt 15-le ja diviiside arv 24-lt 38-le. NATO vajadus õhutõrjeüksuste järele olevat suurenenud 293-lt 1467-le. Lisanduvad võimenõuded jagatakse kokkulepitud metoodika alusel liikmesriikidele täitmiseks, mis mõistagi nõuab rohkem raha, aga ka rohkem inimesi.