AJALUGU ⟩ Teine maailmasõda lõppes, jaht iseseisvuslastele aga mitte

Eruadmiral Johan Pitka kõneleb 20. relvagrenaderide SS-diviisi tagavarapataljoni sõduritele 12. augustil 1944. Foto: Rahvusarhiiv

Punaarmee jõudmisega Eestisse 1944. aasta sügisel algas jaht kõigile siia jäänud iseseisvusmeelsetele eestlastele.

Esijoones otsiti muidugi iseseisvuse juhtfiguure. Viimane vabariigiaegne peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots küll pääses Nõukogude võimu eest. Uluots viidi raskesti haigena Rootsi, kus ta peagi ka suri. Tema poolt ametisse määratud Otto Tiefi valitsuse liikmetel, välja arvatud riigisekretär Helmut Maandil, läände jõuda ei õnnestunud. Nad jõudsid küll Puise randa, pöördusid sealt aga Punaarmee kohale jõudes koju tagasi. Ministreid hakati kohe otsima ja ükshaaval arreteerima.

Otsiti ka eruadmiral Johan Pitkat. Erinevalt Otto Tiefi valitsusest, kes vastupanust loobus, oli Pitka üritanud Punaarmeele vastupanuks kõikvõimalikke võimalusi otsida. Suuremas mastaabis see küll mitmetel põhjustel ebaõnnestus, kuid sajad noored mehed siin-seal siiski vastupanu osutasid. Küll Kosel, küll Maardus, küll Vaskjalas, Tallinnas Pääskülas, Haruteel ja Keilas. Neis kokkupõrgetes oli hukkunuid ja haavatuid. Mitmed said hiljem arreteerimisel surma, paljud arreteeriti põgenemiskatsetel merel ja mõisteti vangilaagritesse.