MARTIN EHALA ⟩ Viisipidamatus kui inimõigus: kas selline ongi laulupeo lõpp?

Kui laulupeolt võtta ära selle muusikaline vundament, siis kaob ka laulupeo ülevus ja hing. Kaasavus tahab head, kuid ta mõju on lammutav. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

• Poleks raske veenda ühiskonda, et viisipidamatus on erivajadus, millega tuleb arvestada.
• Võitlus «haavatavate vähemuste» õiguste eest on aktivstile vahend mõjuvõimu saavutamiseks.
• Võitlus kaasavama ühiskonna nimel on viinud lääne demokraatiad arengumülkasse.

Vaidlus viiplejate kollektiivi inimõiguse üle osaleda «lauljana» laulupeol näitab, kui absurdseks ja lõhestavaks on progressiivne ideoloogia muutunud, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Kui võtta omaks ilmavaade, mille alusel nõutakse viiplejate «koorile» õigust osaleda «lauljana» laulupeol, siis on laulupidu kui nähtus ja traditsioon üldse üks suur inimõiguste rikkumine. Sest laulupeole laulma ei saa mitte kõik, kes seda soovivad. Suur osa koore praagitakse halastamatult välja, mis põhjustab paljudele hingelisi kannatusi.

Mida peab tundma laps, kes pühendas nii palju aega ja vaeva ning lootis nii väga, kuid kõik asjata? Kuidas ta tuleb toime traumaga, et ta laulupeo-unistus purustati, samas kui nii paljud teised lapsed rõõmustavad laulukaare all? Mida peab tundma vanainimene, kes on laulnud kõikidel laulupidudel, kuid praagiti välja peolt, mis jääb tõenäoliselt tema elu viimaseks? Laulupeole pääsemise reeglid on olemuslikult diskrimineerivad ja tekitavad lugematule hulgale inimestest teadmise, et nad on väheväärtuslikud, kõlbmatud.

Mida peab tundma vanainimene, kes on laulnud kõikidel laulupidudel, kuid praagiti välja peolt, mis jääb tõenäoliselt tema elu viimaseks?

Ma pean siinkohal üle kinnitama, et eelnev lõik oli mõeldud iroonilisena, naeruvääristama progressiivset ohvrikultuuri, mis keerutab kõikjalt üles inimeste kannatuse, tekitab tunde, et neid diskrimineeritakse ja ahistatakse, ning asub seejärel nende «õiguste» nimel võitlema.

Ausad reeglid

Inimesi, kes sünnipäraselt viisi ei pea, on hinnanguliselt 1–4 protsenti populatsioonist. Nad võivad harjutada nii palju, kui tahavad, kuid ei hakka ikka viisi pidama. Nad ei ole millegi poolest inimesena alaväärtuslikud. Ometi keelatakse neile osalus meie rahva suurimas peos. Nad võivad küll lennata mesipuu poole, kuid neid ei lubata kunagi tarusse. Kas võib olla veel hullemat ebaõiglust!

Piisab mainekast eeskõnelejast ja tublidest aktivistidest, et hakata ühiskonda veenma, et viisipidamatus on erivajadus ja sellised inimesed on haavatav vähemus, keda diskrimineeritakse; et ka atonaalsete koorid peavad saama laulupeole, kui tahame olla tõeliselt kaasav ühiskond; et peame neid kuulama südame, mitte kõrvadega. See ei ole enam iroonia, vaid igati arvestava edulootusega tegevuskava «diskrimineeriva» laulupeotraditsiooni hävitamiseks.

Piisab mainekast eeskõnelejast, veenmaks ühiskonda, et viisipidamatus on erivajadus ja need inimesed haavatav vähemus, keda diskrimineeritakse.

Tänases Fookuses arutleb Tallinna Ülikooli inimõiguste professor Mart Susi viiplejate «koori» õiguse üle osaleda «lauljana» laulupeol. Tema hinnangul ei saa olla kindel, et viiplejate kooril on inimõigus osaleda laulupeol, kuid võrdse kohtlemise printsiip ütleb, et nende laulupeole pääsemise hindamiseks peavad olema selged kriteeriumid.

Samal teemal arutleb ka koorijuht Laine Randjärv, tuues esile, et laulupeole pääsemise kriteeriumid on kogu aeg olnud väga täpsed ja selged: «Žürii hindab loo muusikalist ettekannet, mille hulka kuulub viisipidamine, teksti selge väljaütlemine ja muusikalise rütmi täpsus, õiges helistikus püsimine, dünaamiline mitmekesisus (see tähendab autori poolt märgitud kohtades valjult ja vaikselt laulmine).»

Need reeglid on ühetaolised kõigile soost, usust, rahvusest, erivajadusest, poliitilisest eelistusest või nahavärvist sõltumatult. Mitte ükski koor ei jää laulupeole vastu võtmata selle pärast, et selle liikmetel on erivajadus, vaid üksnes selle alusel, kuivõrd hästi esitatakse repertuaari.

Võib olla paratamatu, et vaegkuuljate koor ei suuda esituse muusikalisi nõudeid täita, samamoodi nagu viisipidamatute koor seda ei suuda. Aga kui teha reeglid ringi nii, et laulupeole pääseksid ka need, kes repertuaari esitada ei suuda, siis võib sinna pääsemise õigust nõuda igaüks. Sest igaüks võib öelda, et ta viisipidamatus on sünnipärane, samamoodi nagu on sünnipärane tema inimõigus laulupeol laulukaare all laulda.

Kui teha reeglid ringi nii, et laulupeole pääseksid ka need, kes repertuaari esitada ei suuda, siis võib sinna pääsemise õigust nõuda igaüks.

Mind võib süüdistada, et keeran absurdiks ilusa ja õiglase idee lubada laulupeole üks väike kooritäis vaegkuuljaid, sest keegi ei hakka ju reegleid kurjasti ära kasutama, mingeid atonaalseid koore laulupeole ei pressiks. See lootus on naiivne, sest inimõigused ei tunne häbi. Meenutan vaid, kuidas mehed on hakanud ära kasutama kaasavust transsooliste suhtes, et võistelda naiste võistlusklassides. Probleem on nii suur, et see oli äsjastel ROKi presidendi valimistel üks võtmeküsimus.

Totalitarism paunas

Professor Susi kirjutab inimõigustest kui trumpkaardist, mis tühistab kõik muud argumendid. Selle trumpkaardiga vehkimine on muutunud juba liiga sagedaseks – kuni selleni välja, et isegi PRIA toetusest ilmajäämist võetakse inimõiguste rikkumisena. Kuid inimõigused pole enam isegi mitte trump, vaid lausa jokker – järjekordset uut «inimõigust» ei või isegi kritiseerida, kartmata saada sildistatud mõneks -foobiks, -güüniks, või -istiks.

On lääne ühiskonna kohutav õnnetus, et oleme jõudnud olukorda, kus kaasavuse ideaalid on reaalsustaju sedavõrd moonutanud, et selle nimel ollakse valmis ühiskonda juurteni lõhestama. Ma saan küll aru inimestest, kellele headuse ideaalid on kallid ja soov muuta maailma paremaks on siiras. Kuid nad ei mõista, et nendega manipuleerivad elukutselised revolutsionäärid, kellele võitlus «haavatavate vähemuste» õiguste eest on vahend mõjuvõimu saavutamiseks.

Mida põletavamaks õhutatakse inimeste võrdsuseiha, seda suuremana tundub ebaõiglus, kuni laulupeo üldjuht hakkab paistma Hitlerina, kes on enda ümber koondanud viisipidajatest aarialased.

Need aktivistid kasutavad sama klassiteadlikkuse tõstmise taktikat, mida kommunistid kasutasid proletariaadi üles kütmiseks: inimestele sisendatakse, kuidas neid diskrimineeritakse, et mürgitada nende hing kadeduse ja mässumeelega, et siis nende eestkõnelejana võidelda «õigluse» eest ja rõhujate vastu. Ja mida põletavamaks õhutatakse inimeste võrdsuseiha, seda suuremana tundub ebaõiglus, kuni laulupeo üldjuht hakkab paistma Hitlerina, kes on enda ümber koondanud viisipidajatest aarialased.

On iseäranis kurb, et ühiskonna enamus ei suuda mõista, et progressiivne kaasavusideoloogia on kommunismiutoopia uues kuues. Et «diskrimineerimist» paljastades otsib see kõikjalt rahvavaenlasi, keda hävitada, tagurlikke traditsioone, mida murda, ja klaaslagesid, mida purustada. Et nii nagu marksistil, on ka progressiivse sallivuslase paunas totalitarismi marssalikepike.

Meie kõigi õnnetuseks on see marssalikepp ammu juba paunast väljas ja selle tagajärjed on laastavad. Lääne demokraatiad on selle taktikepi järgi marssinud samasugusesse olemuslikku kriisi nagu kommunism viis Nõukogude Liidu. Hüljatud on meritokraatia (nagu tahetakse teha ka laulupeoga), hävitatud rahvusidentiteeti ja -traditsioone ning kistud ühiskond kultuurisõtta.

Lääs ei ole kunagi olnud nii nõrk kui praegu. Kaasavusideoloogia tuleb saata ajaloo prügikasti, ja mida kauem meie sellega viivitame, seda raskem on vältida järgmist geopoliitilist katastroofi.