MARTIN EHALA ⟩ Viisipidamatus kui inimõigus: kas selline ongi laulupeo lõpp?

Kui laulupeolt võtta ära selle muusikaline vundament, siis kaob ka laulupeo ülevus ja hing. Kaasavus tahab head, kuid ta mõju on lammutav. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Vaidlus viiplejate kollektiivi inimõiguse üle osaleda «lauljana» laulupeol näitab, kui absurdseks ja lõhestavaks on progressiivne ideoloogia muutunud, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.

Kui võtta omaks ilmavaade, mille alusel nõutakse viiplejate «koorile» õigust osaleda «lauljana» laulupeol, siis on laulupidu kui nähtus ja traditsioon üldse üks suur inimõiguste rikkumine. Sest laulupeole laulma ei saa mitte kõik, kes seda soovivad. Suur osa koore praagitakse halastamatult välja, mis põhjustab paljudele hingelisi kannatusi.

Mida peab tundma laps, kes pühendas nii palju aega ja vaeva ning lootis nii väga, kuid kõik asjata? Kuidas ta tuleb toime traumaga, et ta laulupeo-unistus purustati, samas kui nii paljud teised lapsed rõõmustavad laulukaare all? Mida peab tundma vanainimene, kes on laulnud kõikidel laulupidudel, kuid praagiti välja peolt, mis jääb tõenäoliselt tema elu viimaseks? Laulupeole pääsemise reeglid on olemuslikult diskrimineerivad ja tekitavad lugematule hulgale inimestest teadmise, et nad on väheväärtuslikud, kõlbmatud.