Tõnu Ots ⟩ Kunagi oli IME, aga nüüd on meil vaja ITTEd

Psühholoog Tõnu Ots. Foto: Eero Vabamägi

Kunagi sai üheks maailma pööramise hoovaks püüd käivitada IMEt – isemajandavat Eestit. Kas praegu poleks aeg käivitada midagi samalaadset, vähemalt maaelu silmas pidades, küsib psühholoog Tõnu Ots.

Ääremaastumise tendentsist ja selles peituvatest ohtudest on avalikkus rääkinud kaua, kuid märgatavate tulemusteta. Linna ja maa vastasseisus on linna infrastruktuuri mugavused ja majandamine tasakaalu ikka linna poole kallutanud. Aga praeguse kriisi ja sõjaohu ajal pole võimalikud mitte ainult räägitavad kaitseplaanid A ja B, vaid ka seni ebatõeseks peetud ja kõrvale heidetud plaanid Ä või Ü ehk reaalseks osutuda võiv sõda võib tasakaalu teispidiseks pöörata.

Kui linna energiataristu, veevarustus, toitumissüsteem või transport kannatada saab, on esimeseks päästvaks võimaluseks seesama unarusse jäetud ja ääremaastunud elu väljaspool linnu. Linn on haavatavam kui maa. Päris sõjast rääkida on usutavasti ennatlik, ent selle eelsusest – kriisimajandusest, psüühilisest mikrokliimast, tulevikuprognoosidest – just vajalik.