Kiire tegutsemine oli antud juhul ainuvõimalik, sest Venemaa kallaletung Ukrainale on paradoksaalsel moel avanud meile ajaloolise akna oma riikluse kindlustamiseks. Seda ajaloolist akent ei pruugi olla aga kauaks ning on hea, et suutsime vaatamata pikkadele vaidlustele sellest läbi hüpata.
Eesti ei ole endisest nõukogude sotsialistlikust vabariigist sündinud Venemaa satelliitriik. Meie riik on taastatud õigusliku järjepidevuse alusel ning loeme oma riigi sünnipäevaks 24. veebruari 1918. Vahepealne nõukogude okupatsioon üksnes katkestas meie riigi eksistentsi de facto. Lääneriikide mittetunnustamispoliitika võimaldas Eesti Vabariigil juriidiliselt jätkuda ning praktikas kandis riiklust edasi kodanikkond.
Seda asjaolu kasutas Eesti riigi taastamisel väga õigesti ära Kodanike Komiteede liikumine, mis päädis Eesti Kongressi valimisega. See õigusjärgsete kodanike esinduskogu kogunes esimesele istungile Estonia kontserdisaalis märtsis 1990 ehk 35 aastat tagasi. Eesti Kongressi valisid Eesti kodanikud ja nende järeltulijad.
Kuid Eesti kodanike registreerimise käigus anti võimalus Eesti iseseisvust toetada ka teistel okupatsiooniajal siia asunud inimestel, lubades neile selle eest tulevikus lihtsustatud kodakondsust, kui Eesti riik peaks taastatama. Kui nii läks, siis lubadus täideti.
Eesti riik on pidanud oluliseks põhimõtet: kes soovib siinse elu üle otsustada, peab selleks taotlema kodakondsust.
Toodud näide peaks tõestama, et Eesti riik on pidanud oluliseks põhimõtet: kes soovib siinse elu üle otsustada, peab selleks taotlema kodakondsust. Mõistagi on kodakondsuse saamisel nüüdsel ajal täiendavad eeldused, erinevalt 1990. aastast, kui muulastele piisas tahteavaldusest ja julgusest – mis polnud tollel hetkel üleüldsegi väike samm.