AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Ristikivi «Lohe hambad» kui meeleheiteromaan

Karl Ristikivi «Lohe hambad» (Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970). Foto: Raamatukoi

Romaani «Lohe hambad» (1970) on kriitikud üsna üksmeelselt lugenud kui teost, milles muidu krüptiliseks jääv Ristikivi kõige selgemalt avab oma kirjanikukreedo, kirjutab kirjandusteadlane​ Janika Kronberg.

Karl Ristikivi komponeeris romaanid enamasti triloogiatena. Tema paguluses 1970–1972 ilmunud kolmanda ja viimase triloogia ühendav joon on mitme ajaplaani vaheldamine, millega kirjanik justkui soovinuks näidata minevikku kuuluvate probleemide ja teemade kestvust ning aktuaalsust.

Triloogia keskset romaani «Lohe hambad» (1970) on kriitikud üsna üksmeelselt lugenud kui teost, milles muidu krüptiliseks jääv Ristikivi kõige selgemalt avab oma kirjanikukreedo. Samas näib, nagu oleks juba kümmekond aastat päevikus pidevalt tervisemuresid kurtnud autor aimanud jõuvarude kahanemist ja püüdnud teosesse mahutada võimalikult palju. «Lohe hammaste» raamiks olevas süžees sisaldub seetõttu veel kolm fiktiivsele katalaani kirjanikule Joaquim Barrerale omistatavat romaani, mida Joaquimi poeg Pablo, kes elab pagulasena 1949. aasta Pariisis, püüab tõlkida prantsuse keelde.