SERGEI METLEV ⟩ Eesti läks täna vene küsimuses otsustavale täispangale

Sergei Metlev. Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu tühistas täna kolmandate riikide, sh Venemaa, kodanike hääleõiguse kohalikel valimistel, mittekodanikud saavad hääletada tänavu viimast korda. See muudab Eesti poliitilist reaalsust ning kogumis teiste otsustega näitab, et Eesti on valinud vene küsimuses strateegia „kõik või mitte midagi“, kirjutab Postimehe venekeelsete väljaannete peatoimetaja Sergei Metlev.

Eesti on siseriiklikult kolme aastaga dramaatiliselt muutnud oma suhtumist kõigesse, mis kuidagigi seostub Venemaaga. Toimunud nihe on nii kiire ja fundamentaalne, et me ei pruugi veel mõista, kui suur on selle mõju.

Et mastaapi meenutada, loetlen: Vene kodanike sissesõidu ja majandustegevuse piiramine, Vene ettevõtete tõrjumine turult, relvaloa õiguse äravõtmine Vene kodanikelt ja mittekodanikelt, kohaliku õigeusu kiriku halduslikult Moskvast lahtihaakimise püüd, Nõukogude monumentide eemaldamine, keeld osaleda Venemaa ühenduste poolt korraldatud noorteüritustel, avalikus sektoris vene keele kasutamise piiramine, Venemaa heaks töötavate isikute süsteemne tuvastamine ja karistamine, Narva piiripunkti tööaja piiramine jne.

Eraldi seisab veel segregeeritud vene koolide täielik üleminek eesti keelele, mis seisis kolm kümnendit riigijuhtide otsustamatuse taga. Täna andis Riigikogu sellele protsessile peaaegu lõpetatud vormi põhiseaduse muutmisega valimisõiguse osas.

Küsin mõnikord endalt: mis oleks siis, kui veebruari lõpus 2022 toimuks Tallinnas näiteks 20 000 osalejaga meeleavaldus Ukraina toetuseks, mis oleks just venekeelne ja kohalike venelaste korraldatud? Mis oleks siis, kui Keskerakonna venekeelsed poliitikud ei kukkuks pärast esmast šokki vana vao sisse, vaid võtaks riski ja ajaloolise vastutuse ning looks eestlaste eksistentsiaalse hirmu ja kohalike venelaste esialgse peataoleku vahele silla? Mis siis, kui oleks kordades rohkem vene nimedega avaliku elu tegelasi, kes võtaks missiooniks tuua meie venelased toetama Eestis püüdlusi ja tõlgiks edasi-tagasi erinevaid hirme ja ootusi?

Kui see kõik toimuks, siis vähemalt osa nendest radikaalsetest muudatustest oleksid ilmselt ära jäänud. Läks aga teisiti. Usalduskrediit on liiga madal. 

Tegelikud mõjud on suured

Nende otsuste üldist mõju võib sõnastada nii: Venemaaga erisugust sidet hoidvate inimeste mõju Eesti käekäigule väheneb ning vene identiteediga seotud avalikud institutsioonid (kirik, kool, ühendused jne) kas kaovad või nõrgenevad.

Eesti poliitikute ja riigiasutuste kommunikatsioon on olnud loetletud sammude tegemisel energiline ja Vene riigi kuritegelikule agressioonile reageeriv, kuid saame rääkida siiski ka ühest puudujäägist.

Nimelt, enamust vene emakeelega inimesi ei suudetud veenda, et tegu on mitte etnilisel alusel tehtavate sammudega, vaid need on tegelikkuses seotud eeskätt Vene kodakondsuse ja Vene riikluse toksilisusega. Otsustav viga tehti siis, kui suur osa poliitikuid hakkas põhjendama valimisõiguse äravõtmist hägusate maailmavaateliste argumentidega, mis libisesid vaikselt rahvusküsimusse, mitte ei rõhutanud piisavalt passist tulenevat õiguslikku staatust.

Vene kodanik võib olla valmis Putinit oma kätega ära kägistama või hoopis teda huultesse suudlema. Ühtegi inimest pole võimalik ühe ainsa tunnuse abil lõpuni defineerida, kuid selge on see, et Vene kodanik on paraku seotud Vene riigiga õiguslikult erinevate kohustustega ja juriidiline lojaalsuskonflikt demokraatliku Eesti riigikorraga, mis vastandub pea kõiges Vene diktatuurile, on ilmne.

Kui aga ikkagi rääkida maailmavaatest, siis paraku uuringud kinnitavad, et Kremli agressiivset poliitikat ja Vladimir Putinit isiklikult toetab lõviosa Venemaa kodanikkonnast (Levada keskuse uuring: Venemaal hetkel 80 protsendi kanti). Eesti uuringutest näeme, et näiteks toetus meie kuuluvusele NATO-sse või usaldus Eesti riigi suhtes on madalam eesti keelt mitteoskavate Venemaa kodanike ja mittekodanike seas. Mullu toimunud valimistel sai Putin Eestis antud Vene kodanike häältest 75 protsenti. 

Kolme aasta jooksul Eestis tehtu tekitab pettumust seda rohkem, mida tugevam on inimesel ettekujutus Venemaast kui kallist ajaloolisest isamaast, millele peab kaasa elama ja mida Lääs kohtleb justkui valesti. Mida nõrgem on nimetatud riiklik-kultuuriline side ja mida tugevam on mentaalne kohaolu Eesti ühiskonnas, seda vähem tunneb Eestis elav venelane end selles olukorras ohvrina ja võib isegi Eesti riigi samme mõista või toetada. 

Oluline on, et erakondade ja riigi esindajad raiuks endale teadvusse, et sõbralikult neutraalseid või siis selgelt eestimeelseid venekeelseid inimesi ei tohi pealiskaudsuste tõttu ainult nende päritolu alusel eemale tõrjuda. Tehkem vahet – vene kogukonda ei ole olemas, see on ülikirju grupp, kus on vaateid seinast seina.

Leidub ka neid, kes lihtsalt ei hooli poliitilisest elust – nad on valmis elama ükskõik millise poliitilise korra tingimustes. Poliitiline lodevus, küünilisus ja käega löömine on üks põhjuseid, miks need sammud pole põhjustanud kohalike venelaste seas tõsiseltvõetavat protesti. Pluss loomulikult hirm, et selle eest võib saada Vene agressiooni toetaja sildi, mis paraku osutub mõnikord õigustatuks (meenutagem Aivo Petersoni tegevust).

Uus ja võimsam paralleelne reaalsus 

Ohvri staatus on siin kõige olulisem märksõna. Kui sõja alguses saabusid Eestisse kümned tuhanded Ukraina sõjapõgenikud, siis üritas kohaliku Vene propaganda haru ehitada üles konstruktsiooni, et need põgenikud võtavad venelastelt ära töökohti, sotsiaaltoetusi ja panevad toime rikkumisi. See ei võtnud vedu. Nüüd aga on selle haru käes võimsam relv: ärge tulge meile rääkima Ukraina rahva kannatustest ja Venemaa karistamise vajalikkusest – Eestis teete venelaste elu palju hullemaks! See on muidugi pahatahtlik, kuid paraku paljud on sellele vastuvõtlikud.

On vaja keskpärast vene keele oskust ja ligipääsu Facebookile ning TikTokile, et paari õhtuga avastada, kui võimsalt on end seal sisse seadnud Eesti suhtes sallimatu, äärmiselt küüniline ja valesid täis alternatiivne venekeelne infoväli, mida riik ei suuda üldse mõjutada ning kus traditsioonilise Eesti venekeelse meedia roll on pigem nõrgem.

Selle välja võluriteks on laiale avalikkusele tundmatud irriteerivad blogijad, Kremliga poolvarjatud koostööd aastaid teinud tegelased, Keskerakonna teise ešeloni (ja mõnikord esimese) vene poliitikud, kes balanseerivad noateral, ekspluateerides etnilise väärkohtlemise teemat. Uue suunana kasutatakse Trumpi poliitikat kui potentsiaalselt venesõbralikku, lootuses, et ta paneb Eesti riigi paika.

Riskid võetud

Tehtud otsused on andnud signaali, et Eesti julgeolekupoliitika on muutunud julgemaks, otsekohesemaks ning pooltoone ei salli. Omade-võõraste joon on muutunud jämedamaks, ent selle ületamine on endiselt võimalik. Venemaast tuleneva õigustatud eksistentsiaalse mure valguses on võetud suund, kus riskida ei kardeta isegi tuhandete Eesti elanike viha esilekutsumisega. 

Strateegilise suuna mõttes, tõtt-öelda, ei olegi meil muud suurt valikut, kui panna kõik mängu. Vastasel juhul on 1939. ja 1940. aasta uuel kujul kordumine väga tõenäoline.  

Ühelt poolt loob see riigile tugevama näo ja distsiplineerib. Osad inimesed häälestavad end ümber vastavuses uue reaalsusega, osad taganevad veelgi kaugemale privaatsfääri. Mõned vahetavad elukohta. 

Teiselt poolt on selle täispangale mineku peamine risk see, et minu hinnangul umbes kolmandik venekeelsetest, kes niikuinii elavad Eesti reaalsusest natuke eraldi, on nüüd täispumbatud värske vimmaga ega soovi eestlaste muredest midagi kuulda isegi lihtlausetena. Me veel näeme, kuidas seda üritatakse lähitulevikus kanaliseerida millegi väga halva tarbeks ja see võib juhtuda otsustaval hetkel - siin ongi selle kõige suurim risk. 

Seepärast on vaja kohe ja praegu positiivset programmi. Vabas ühiskonnas ainult kruvidega hakkama ei saa.

Üleminek eestikeelsele õppele peab püsima hästi rahastatud prioriteedina ja läbikukkumist seal ei saa lubada. Eesti keele õppijad peavad saama kvaliteetsemaid ja ajaliselt pikemaid tasuta kursusi. Eesti erakonnad peavad rääkima vene päritolu valijaga nii Tallinnas kui Ida-Virumaal. Ida-Virumaa majanduslikke muresid tuleb võtta ülitõsiselt. Päriselt ebaõiglast või ebaseaduslikku etnilist tagakiusamist tegudes või sõnades ei tohi olla ei era- ega avalikus sektoris. Tublisid vene päritolu inimesi, kes teevad midagi meie vabaduse ja kodurahu heaks, tuleb esile tõsta ja väärtustada. Ja nii edasi.

Olgugi, et see kõlab käesoleva kirjatüki valguses veidi õõnsalt, Eesti vajab endiselt igat oma inimest.