Me tahaksime loota, et «ei iial enam», kuid see oleks naiivne

Meile ei pruugi see meeldida, kuid mitmes mõttes oli pronksöö veelaheks taasiseseisvunud Eestis. Miks see meile eriti ei meeldi? Oleks ju toredam pidada veelaheks mõnd pidulikku kõnet või üldrahvalikku pidu, paraku on ajaloo teetähised ikka pigem vägivaldsed kui päikeselised.

Meenutagem, et pinged pronkssõduri ümber olid enne selle teisaldamist kuhjunud juba aastaid. Mitmed aastad järjest olid sinna, kesklinna kogunenud võidupüha tähistama Nõukogude veteranid. Nii nagu aasta-aastalt kasvas nende pidutsejate hulk, kasvas pahameel ka Eesti avalikkuses.

2006. aasta suvel hakati eestikeelses meedias aga juba tõsiselt arutlema monumendi teisaldamise võimalikkuse üle ning pronksmeest oli haista õhus ka 2007. aasta märtsis toimunud riigikogu valimiskampaania ajal.

Mitu ööd kestnud märatsemine ei jahmatanud mitte ainult kogu Eestit, vaid ka Soomet, Lätit ja Leedut. Polnud küll saladus, et Venemaa on protsesse pronkssõduri ümber omalt poolt forsseerinud, ent et see tegevus eskaleerib millekski selliseks, olid valmis vaid politseijõud, ja sedagi mitte täiel määral.

Pronksöö järel pidime me loobuma soovmõtlemisest, nagu oleks iseseisev Eesti hästi hakkama saanud muukeelse elanikkonna lõimimisega. Aprillirahutused tõid välja, kui erinevas inforuumis eestimaalased elavad ning kui erinevalt me oma ajalugu mõistame.

Mitte et keegi poleks neid asju varem teadnud, kuid erinevuste suurus sai Eesti ühiskonnale selgeks alles siis. Samuti sai ühiskond nüüd teada, kui edukas saab olla naaberriigi vaenutegevus ning kui nõrk on siinse venekeelse elanikkonna hääl üldistes küsimustes kaasa rääkimisel.

Probleemidega tegelemine algab nende teadvustamisest, seda küll. Ent viis aastat hiljem tuleb möönda, et väga suuri edasiminekuid meil ette näidata pole: Venemaa leiab endiselt meie poliitikute hulgast kuuletujaid ning venekeelse elanikkonna tõekspidamisi esindavaid arvamusliidreid pole samuti märkimisväärsel hulgal juurde tulnud.

Eesti sisepoliitika jaguneb aga kindlalt ja üheselt pronksöö-eelseks ja -järgseks. See võiks väga lihtsustatult kõlada nii: kes ei ole Savisaare vastu, see on Savisaare poolt, ja vastupidi. Loomulikult ei ole ainsaks põhjuseks mõned märatsemisest täidetud aprilliööd.

Praegusel vastasseisul, kus Keskerakond on Savisaare juhtimisel ühel ja teised suured erakonnad teisel pool, on pikem ajalugu. Ometi olid just reaktsioonid pronksööle need, mis polariseerumise selgelt nähtavale tõid. Edasi on see lõhe vaid laienenud.

Toona oli emotsioone rohkem kui argumente ning liiale ei läinud mitte ainult meie poliitikud ja Vene diplomaadid. Me tahaksime loota, et «ei iial enam», kuid see oleks naiivne. Pigem peaksime pronksöösse suhtuma kui kogemusse, mida ei peaks kartma. See ei tähenda valitsuse otsuste kriitikameeleta kiitmist. Ent see näitas, kui valusalt võib probleemide ignoreerimine meid tabada.