Viktoria Ladõnskaja: tunnetel mängimise vastu

Viktoria Ladõnskaja ajakirjanik Foto: Peeter Langovits

Olin 2007. aasta 26. aprillil kell 18 Tõnismäel. Sellepärast, et olen harjunud ausalt oma arvamust välja ütlema. Ma arvasin (ja arvan tänaseni), et võib-olla oligi mälestusmärgi teisaldamine vajalik (arvestades Eesti ajaloo «valulikke momente»), kuid seda oleks pidanud tegema teisiti (arvestades Vene ajaloo «valulikke momente»).

Selleks hetkeks oli oma arvamuse avameelne väljaütlemine ETV hommikuprogrammis mulle üsna kalliks maksma läinud. Eelkõige psüühilises plaanis. Kuigi ma arvan, et toonane situatsioon oli raske väga paljudele. Mõni päev hiljem läksin Eesti Ekspressi toimetusse tavalisest varem ja kohtasin varahommikuti töötavat koristajat.

Auväärses eas eestlanna pöördus kuidagi õrnalt minu poole: «Mina tahtsin, et ta ära viidaks... Sellepärast, et viimastel kuudel tuli meelde kõik, millega see mälestusmärk minu elus seotud on; kõik, mida ta võib meenutada, ja mul hakkab nendest mälestustest valus... Aga ma mõistan, et ka sul on valus...»

Ma ei teadnud selle naise nime. Kuid meie spontaanne kallistus oli sel hetkel loogiline. Mina nutsin kõva häälega. Tema – tagasihoitult, alumist huult hammustades.

Õigupoolest just selle vastu ma seisingi tol päeval kell 18 Tõnismäel. Emotsioonidega manipuleerimise vastu, paranevate haavade uuesti lahti kiskumise vastu.

Mulle ei meeldi, kui poliitikud mängivad tunnetel, hingelistel üleelamistel. Venelaste omadel. Eestlaste omadel. Juba niisuguse (!) teisaldamise fakt ise mõnitas venekeelsete inimeste tundeid.

Kuid kokkuvõttes, et viia asi niisuguse (!) teisaldamiseni, soojendasid seda teemat mitu kuud/aastat ka Eesti poliitikud. Sellega sunniti Eesti elanikud üha uuesti ja uuesti oma Nõukogude mineviku traumasid läbi elama.

Lahkusin Tõnismäelt, kui tol hetkel rahulikult seisvate inimeste eest (aga minu kõrval oli küllalt palju ka eestlaste seas lugupeetud venekeelseid inimesi) hakati mööda talutama koeri. Mul hakkas vastik ja ma läksin ära.

Täna ma pean toonast olukorda teatud kindlate poliitikute veaks. Kuid see olukord õpetas mind, enda ja oma riigi ajalugu mäletades, mõtlema (eriti valimistel) eelkõige tulevikule. Ja mäletades ja võttes arvesse ühtede poliitiliste jõudude vigu, siiski mitte kiirustades andma niinimetatud protestihäält nende poliitilistele oponentidele.

See artikkel ilmub osana Posti­mehe arvamusportaali ja portaali dzd.ee aprillirahutuste 5. aastapäeva teemaliste lugude sarjast. Lugege lisaks: arvamus.postimees.ee