Ahto Lobjakas: pronksöö küsimus

Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pronksööga esitati Eestile küsimus. Paljudes sellest ajast peale sündinud asjades peitub vastus küsimustele, millises Eestis me elame, kes on eestlased, kes on venelased, kes oleme «meie», kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Eesti käib Euroopasse viivat teed mööda, aga ühe jalaga. Tulevikus tuleb selle eest lõivu maksta: heal juhul tänase tunnistamisega eeleuroopalikuks anakronismiks, seda ehk kahetsedeski; halval juhul hämaras pool-Euroopas politseiriigis.

Paljudes, kui mitte enamikus Euroopa riikides on aset leidnud kas kodusõda või midagi sellelaadset. Vägivaldne pooldumine, mis on ühe osa rahvast ajanud teise vastu. Madalhetk, millelt on saadud edasi liikuda. Jõuga lahutatu on heaga jälle kokku liidetud. Leppimise käigus on mõndagi saanud selgemaks, tihti see, mis on peamine. Enese sisse vaatamisest sünnib sisekaemus – sünnib ka (uus) ise ja sisu. See on väga euroopalik mõttekäik.

Eestis pole midagi sellist juhtunud. 1924. aasta kommunistide mäss oli miniatuurne katse kopeerida bolševike «oktoobrirevolutsiooni». Nõukogude võim, kui ta lõpuks tuli, tõi lõhenemise, aga vähem olevikus kui hiljem minevikkusuunatult. Viimane on saanud vinduda lahenduseta. Rahva «süda» on jäänud lahutamata. Ja uuesti kokku panemata. Euroopa vaatepunktist on sellest kahju.

Tegelikult on ka Eestis olemas lõhe, aga seda ei ole me tunnistanud enda omaks. Pronksöö oli meie jaoks lähim asi kodusõjale viimase saja aasta jooksul. Kaudselt pakkus see meile võimaluse vaadata endale eurooplase pilguga, lõheneda, enda identiteedile mõelda tuleviku, mitte mineviku perspektiivist. Võtmes «kelleks me saada tahame» senise «kelleks oleme saadud olema» kõrval ja asemel. Kuid näib, et see võimalus on kõrvale heidetud.

Vaadelgem korraks seda võtit Euroopa perspektiivist. Ta on kantiaanlik, tänapäevase kuju on talle andnud saksa mõtleja Jürgen Habermas: Euroopa nägu ja tegu, tema sisemine tolerants ja väline püüdmine võrdsuse järele on lõhede, killustumise, detsentralisatsiooni, kriitilise mõttetöö ja «dispuutide institutsionaliseerimise» tulemus.

«Dispuutide institutsionaliseerimine» on siin kandva tähendusega. Ajaloost tulenevalt on eesti keelel esimesele mõistele liiga palju vasteid – vaidlusest/väitlusest maadejagamiseni – ja teisele ei ühtegi. Aga just ajaloo ja inimese koostoimes sündivad institutsioonid on see, mis on meie teha. Inimolu lisaväärtus – see, mis jääb, millele ehitada.

Pronksööga esitati Eestile küsimus. Mitte selle näol, mis toimus tänavail (viimane ei olnud rahvuslikul pinnal kaugeltki ühene). See on küsimus tagasivaatavalt, sest sellest ajast peale sündinud paljudes asjades peitub vastus. Vastus küsimusele, millises Eestis me elame, kes on eestlased, kes on venelased, kes oleme «meie».

Euroopas on viimased paar sajandit põrkunud kaks traditsiooni: «vanade» ja «uute» vabadus. Esimese juured lähevad läbi Rousseau tagasi Aristotelese juurde. Vabadus ja õigused on selle järgi ühiskonna või kogukonna poliitilise tahte vili. Teist esindavad Locke, Kant, J. S. Mill. Selle järgi on vabadus ja inimese õigused kaitsemüür välise, eriti riigi ja võimu vastu. Euroo­pas need kaks traditsiooni tänaseks põimuvad, kuigi mitte alati mugavalt. Eestis mitte. Meie olusid ilmestab paraku parafraas Vene aja propagandistlikust käibetõest: vormilt liberaalne, sisult rahvusriiklik.

Eestis põimuvad rahvus ja riik. See teeb meist ajaloo vaatevinklist halastamatult Ida-Euroopa riigi. Põhjas ja läänes käis riik ees natsioonist, idas ja Kesk-Euroopas oli esmalt natsioon ja siis tuli riik. Kesk-Euroopa tähistab siin muidugi Saksamaad, millest praeguseks on saanud Euroopa riik, aga väga kõrge teistelt võetud hinnaga.

Meie põimingu seisukohast on asi põhiseaduslikult lihtne: riik on rahvuse oma. Siit tekib küsimus ülejäänute staatusest. Esmajoones on see küsimus venelastest, teise rahvuse esindajatest. Aga kaarega puudutab see ka neid, kes määratlevad end eestlaste kõrval eurooplastena. Rahvusriigis on venelastel õigus assimileeruda.

Kõige enam võivad nad loota erisuse talumisele, aga mitte selle institutsionaliseerimisele läbi dialoogi. Kontrast õhtumaise ajaloolise ja poliitilise praktikaga on terav. Sealse traditsiooni jaoks on tegemist vähemusküsimusega. Eestlased on enamus, venelased vähemus, mõlemal on õigused ja kohustused. Nende selgitamine ja sobitamine on Euroopa väljakutse Eestile (Max van der Stoel oli eurooplane).

Nagu ülal viidatud, tervitab Euroopa paradokse. Kord ületatult annavad need tulemuseks suurema eneseselguse. Valgustusajastu ratsionaalse vilja (ehk inimese) jaoks on viimane kõrgeima väärtusena iseenesestmõistetav. Euroopa identiteet rajaneb enese-erinevusel, tsiteerides prantslasest filosoofi Jacques Derrida’d, erinevusel iseendast, rohkem-kui-üks-olemisel. See on Euroopa ajalugu, aga ühtlasi ka Euroopa «kapital» (jälle Derrida).

Mis kõik ei pruugiks eestlastele üldse korda minna, kui nad poleks otsustanud oma tulevikku siduda Euroopaga. Eesti väljakutse, pronksöö küsimuse võib nüüd taas sõnastada klassikalises vormis: kuidas saada eurooplasteks, jäädes eestlasteks? Etteantud osa sellest võrrandist on eurooplus, küsimus on eestlaseks jäämise viisidest.

Euroopalikult eestlasteks jäädes peame arvestama, et seal määrab tuleviku «(l)ootuste horisont» (saksa ajaloolase Reinhart Koselle­cki mõiste) olevikus kogetava, ja läb­i viimase ka selle, millisena näeme ja tõlgendame minevikku. Nii paradoksaalne kui see ka poleks, on Eesti selles võtmes sama lävepaku ees, mille teisel pool on mustanahaliste varasema kohtlemise eest vabandanud USA presidendid ja koloniaalminevikku kahetsenud Euroopa riigid.

Selle piirid, mis inimesi lahutab ja ühendab, on lihtsalt muutunud. Nagu sedastas juba Walter Benjamin, eetiline universalism (inimliku samasuse tunnustamine) ulatub üle põlvkondade. Kui nii edasi läheb, siis kunagi vabandavad meie järeltulijad meie pärast venelaste ees.

Seda ei saa muidugi juhtuda, kui Euroopa peaks meist taas taanduma – või me ise Euroopast irduma. Viimase võimaluse on lähemale toonud riigivõimu nägemus pronksööst kui pea eksklusiivselt küsimusest rahvusriigi julgeoleku kohta. Sellise tõlgenduse võimalikkus näitab ühtlasi Eesti euroopa riikluse nõrkust.

Domineerivast julgeolekuametist – kapost – on sisuliselt saanud (rahvus)riigipartei, mis on loonud endale ruumi poliitika tegemiseks ilma demokraatliku mandaadita. Meedias ringlevad laialt kaks iseloomulikku tsitaati peadirektor Raivo Aegilt: «Avaldame oma arvamust, sest peame ennast osaks Eesti ühiskonnast» ja «Kõlvart kasutas selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri».

Kummastki piisaks igas Lääne-Euroopa riigis, et Aegi ametikohal inimene sellest kiirelt ilma jääks. Poliitiku ja ametniku volituste piirid on siin väga põhimõtteliselt segi. Tekib küsimus nn tsiviilkontrollist: kas ja kes kapot reaalselt kontrollib? Ja kellelt võiks tänases Eestis seda tõsimeeli küsida?

On vaid aja küsimus, millal mõni Eesti kodanik tõstatab Euroopa Kohtus küsimuse oma põhiõigustest. Euroopa Kohus on põhiõigustega pühendunult tegelenud 1969. aastast alates.

Vaevalt et see on midagi, mida Eesti riik tahaks või vajaks. Sellise asjade käigu vältimiseks on vaja a) lõpetada kapo aastaraamatu väljaandmine (muu hulgas tehakse seal valitsusväliselt nii vähemuste kui Venemaa-poliitikat) ja b) keelata kapol «oma arvamuse avaldamine» ühiskondlikel teemadel.

Avalikud esinemised ja võimu teostamine jäägu (euroopalikult) neile, kel on selleks avalikkuse demokraatlik mandaat ja kellele kohalduvad läbipaistvad mehhanismid rikkumiste korral selle mandaadi äravõtmiseks.