Kalle Muuli: Tallinn põleb ikka veel

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits.

Viis aastat tagasi, 26. aprilli õhtul andis siseminister Jüri Pihl Eesti Televisioonile intervjuu. Olukord on kontrolli all, kinnitas Pihl veidi tüdinult. Ta oli päev läbi korraldanud pealinna abijõudude toomist ja Tõnismäele pronkssõduri ümber püstitatud tohutu telgi kaitsmist.

Kui Pihl lõpuks Põhja prefektuuri juhtimiskeskusesse jõudis, võis ta oma silmaga näha seda, mida Kanal 2 vaatajad olid näinud juba täpselt samal ajal, kui ETV siseministrit intervjueeris – Tallinna südalinn põles, tänavail märatses vene keeles räuskav rahvamass, purustades vaateaknaid ja röövides poode. Kurjategijaid polnud takistamas ükski politseinik ega turvamees.

Juhtimiskeskusesse olid kogunenud kriisikomisjoni liikmed, politseiameti peadirektor, kaitsejõudude juhataja, mõned kantslerid ja siseministeeriumi töötajad. Seal, Kalevi kommivabriku kunagise hoone 3. korrusel sai monitoridest otsepildis jälgida kõike, mis jäi kesklinna turvakaamerate vaatevälja.

Peaminister Andrus Ansip saabus juhtimiskeskusesse alles pärast südaööd. Ta kutsus telefoni teel kohe kohale ka kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes oli jõudnud juba magama heita.

Kriisikomisjon istus koos väikeses kaminaruumis. Väidetavalt just seal ütles Ansip oma kuulsa lause: «See ei ole võimalik, et kogu Tallinn on puruks pekstud, ja ainu­s, mida inimesed hommikul tervena näevad, on pronkssõdur.»

Aaviksoo oli juba aprilli keskel esitanud valitsusele plaani, mille kohaselt tuli pronkssõdur Tõnismäelt ära viia ööl vastu 27. aprilli ja hiljemalt 29. aprilliks uuesti püsti panna kalmistule. Valitsus polnud seda kava sotside vastuseisu tõttu ametlikult kinnitanud, aga nüüd läks see käiku.

Otsus langetatud, helistas Ansip Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele. See kõne oli pronksöö sisepoliitiline murdehetk. Sinnamaani oli Savisaarel veel hulk võimalusi, mida järgmisel päeval öelda ja teha. Aga see telefonikõne kiilus rööpad pöörangul kinni ja edasi kihutas rong vaid ühes suunas.

Kell oli juba kolm saamas ja Keskerakonna esimees kiirustas parajasti koju Nõmmele. Ta oli tige nagu herilane. Päeval oli ta isiklikult kohtunud kaitseministriga ja linnavalitsus oli pidanud nõu öösel poole kaheni, aga polnud valitsuselt saanud vähimatki infot selle kohta, mis pealinnas toimub. Ning nüüd, kui kogu südalinn oli otse ta silme all puruks pekstud ja ta ise oli pärast kaheksateisttunnist tööpäeva lõpuks ometi koju jõudmas –, nüüd siis suvatseb peaminister viimaks ka linnapeale helistada.

Ansip oli viimastel tundidel pidanud jagama karmil toonil korraldusi. Ka Savisaarele helistades oli ta veel kriisikomisjoni lainel. Peaminister lubas hüvitada kõik kahjud ja tahtis teada, kui kiiresti linnavõim koristustöödega hakkama saab.

Raha on muidugi tore asi, aga Savisaar oli oodanud hoopis muud. Teda ärritas hiljutise valitsusliitlase ülemuslik toon. Kuni aprilli alguseni oli Savisaar Ansipi valitsuses minister olnud, aga nüüd kohtles Reformierakonna esimees teda nagu kojameest. Korista laga ära – küll ma kinni maksan!

Veel märtsi algul oli Ansip Keskerakonna ja Reformierakonna juhtide nõupidamisel rääkinud, et venelastel pole pronkssõdurist tegelikult suurt sooja ega külma. Ansip oli ilmselgelt mööda pannud.

Savisaar ootas nüüd, et peaminister oma viga tunnistaks ja teda raskel hetkel appi kutsuks. Või vähemalt võrdse partnerina kohtleks. Aga selle asemel hoiab valitsus teda infosulus ja käsib pärast prahi ära koristada.

Savisaart solvas see telefonikõne nii, et ta unustas laiema poliitilise pildi ja ränga välissurve alla sattunud riigi julgeoleku sootuks. Järgmisest päevast alates tümitas ta oma blogis Ansipit ja Reformierakonda nõnda, et isegi tema üleskutsed kodurahuks paistsid kodusõja õhutamisena.

Savisaar ei mõistnud hukka kurjategijaid, vaid kurtis hoopis, kuidas politseinikud tema akna all venelasi peksavad.  

See oli liig mis liig. Veebikülg mahasavisaar.com kogus kiiresti 75 000 häält ja kukkus siis ülekoormuse tõttu kokku. Keskerakond oli juba 15 aastat olnud venelaste lemmikpartei, kuid nüüd astus Savisaar venelasi toetades esmakordselt vastu enamiku eestlaste tahtele.

Kui seni oli Savisaar noolinud hääli mõlemalt poolt, siis nüüd vastandas ta lapsikult solvununa üht valijarühma teisele ja mängis end ise nurka, kust tal pole siiani õnnestunud välja tulla. See nurk on küll päris avar – terve Tallinn ja Ida-Virumaa linnad veel pealekauba –, kuid see pole siiski keskpõrand, kus kõik poliitikud tahavad olla.

Ometigi pakkus just pronks­öö äsja opositsiooni tõrjutud Savisaarele võimaluse munitsipaalpoliitikast taas kõrgemale tõusta ja riigimehena esineda. Ka sotsiaaldemokraadid olid olnud pronkssõduri äraviimise vastu enne 9. maid, kuid rahutuste puhkedes toetasid nad kõhklemata peaministrit, mitte märatsejaid.

Samuti oli pronkssõduri sel moel äraviimise vastu olnud president Toomas Hendrik Ilves, kes oli valitsuse plaani hurjutanud isegi vabariigi aastapäeva kõnes. Aga kohe pärast kuju äraviimist avaldas president valitsusele tugevat toetust ja mõistis tänavail märatsevad kurjategijad hukka.

Rünnates pronksöö järel valitsust, asus Savisaar eestlastest valijate silmis vaenlaste ja kurjategijate poolele. Keskerakond võitis küll venelaste hääli, kuid nagu näitasid viimased riigikogu valimised, kaotas oluliselt hääli peaaegu kõikjal väljaspool Lasnamäed ja Ida-Virumaad.

Hilisem Venemaalt valimiskampaaniaks raha küsimise skandaal valas pronksöö ajal sisse võetud poliitilised positsioonid juba lausa betooni, mis ei murene ilmselt seni, kuni Savisaar Keskerakonna eesotsas püsib. Sisepoliitikas on pronksööst saanud viisaastak ja Tallinn põleb ikka veel.