JUHTKIRI ⟩ Vajame tegusat peaministrit

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eestit ähvardab taasiseisvusaja suurim oht.
• Jõulisest juhist sõltub meie käekäik.
• Poliitiline loidus peab lõppema.

Eesti on taas kord (oma) ajaloo pöördepunktis ja peaminister Kristen Michalil (RE) on võimalus minna ajalukku poliitikuna, kes hoidis Eesti iseseisvust keerulistel aegadel kindla käega. Või siis vastupidi…

Pole kahtlust, et Eesti elab oma taasiseseisvusaja kõige ohtlikumal ajal. Praegust aega on maailmas võrreldud Teise maailmasõja algusega, mis juhatas sisse Eesti okupeerimise Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. 1939. aasta sügisel olid meie riigijuhid avalikult veendunud, et Eestile mingit ohtu ei ole. Üks vaikiva ajastu märksõnu oli loidus, mis toonast Eesti poliitikat iseloomustas.

Praegusest loidusest tuleb üle saada. Küsimus pole ju lihtsalt valitsuse vahetuses, kohtade arvus riigikogus või selles, kes saab millise ministriportfelli. Tavalisel ajal oleksid need erutavad uudised, aga paraku ei ela me enam ammu tavalisel ajal.

Postimees kirjutas eelmises juhtkirjas kaitseminister Hanno Pevkurist (RE), kes ajab oma asju tasa ja targu kulisside taga ning seepärast praegusel ajal kaitseministriks enam ei sobi. Peaministri ampluaasse ei kuulu mitte üksnes kaitsevaldkond, vaid terve riigi juhtimine.

USA kunagine välisminister ja riikliku julgeoleku nõunik Henry Kissinger on öelnud, et ajalugu ei tee institutsioonid, vaid ajaloolised isikud. Ajal, mil näeme mitme rahvusvahelise institutsiooni nõrgenemist ja jõuliste isikute esilekerkimist, on see tõdemus tõeks osutunud. Ka Eesti vajab jõulisi isikuid, kuid heas mõttes – mitte lammutajaid, vaid kooshoidjaid. Sest Eesti riigi lammutamisega tegelevad Vene eriteenistused, suunamudijad ja teisedki Vene-sõbrad niikuinii. Rohkem kui kunagi varem on Eestile vaja tarka, energilist ja tegusat juhti.

Eesti inimesed peavad nägema, et peaminister on meie kõigi jaoks olemas ja juhib riiki. 2023. aasta riigikogu valimistel saadud mandaadil on Reformierakond oma tegevusega tuhmuda lasknud, kuid see on siiski jätkuvalt alles.

Peaminister isiklikult peab näitama teed ja pakkuma Eestile lahendusi. Sest paljuski just tema panusest ja energiast sõltub Eesti käekäik lähematel otsustavatel aastatel.

Reformierakonna peamine põhjendus uue koalitsiooni loomiseks oli sotside vastutegevus valitsuses, mis ei laskvat mitmel reformil edasi minna. Nüüd, kui sotsid on valitsusest läinud, on Reformierakonnal ja eriti peaministril võimalus näidata, milleks nad «sidumata kätega» võimelised on.

Sest kui see võimalus käest lastakse, on suur küsimus, kas järgmist tulebki. Erinevus 1939. aastast on siiski see, et Eesti pole üksi ja Ukraina on endiselt vaba. Ent häirekellad peavad kõlisema, nagu tegid mullu selgeks toonane kaitseväe juhataja Martin Herem ja toonane kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm.

Kui väliselt luurab meid suurim oht idapiiri tagant, on meie sisemine oht kapselduda ja peita pea liiva alla. Peaminister isiklikult peab näitama teed ja pakkuma Eestile lahendusi. Sest paljuski just tema panusest ja energiast sõltub Eesti käekäik lähematel otsustavatel aastatel. Ajalugu hilisemaid vabandusi ja pisaraid ei usu.