Pole kahtlust, et Eesti elab oma taasiseseisvusaja kõige ohtlikumal ajal. Praegust aega on maailmas võrreldud Teise maailmasõja algusega, mis juhatas sisse Eesti okupeerimise Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. 1939. aasta sügisel olid meie riigijuhid avalikult veendunud, et Eestile mingit ohtu ei ole. Üks vaikiva ajastu märksõnu oli loidus, mis toonast Eesti poliitikat iseloomustas.
Praegusest loidusest tuleb üle saada. Küsimus pole ju lihtsalt valitsuse vahetuses, kohtade arvus riigikogus või selles, kes saab millise ministriportfelli. Tavalisel ajal oleksid need erutavad uudised, aga paraku ei ela me enam ammu tavalisel ajal.
Postimees kirjutas eelmises juhtkirjas kaitseminister Hanno Pevkurist (RE), kes ajab oma asju tasa ja targu kulisside taga ning seepärast praegusel ajal kaitseministriks enam ei sobi. Peaministri ampluaasse ei kuulu mitte üksnes kaitsevaldkond, vaid terve riigi juhtimine.
USA kunagine välisminister ja riikliku julgeoleku nõunik Henry Kissinger on öelnud, et ajalugu ei tee institutsioonid, vaid ajaloolised isikud. Ajal, mil näeme mitme rahvusvahelise institutsiooni nõrgenemist ja jõuliste isikute esilekerkimist, on see tõdemus tõeks osutunud. Ka Eesti vajab jõulisi isikuid, kuid heas mõttes – mitte lammutajaid, vaid kooshoidjaid. Sest Eesti riigi lammutamisega tegelevad Vene eriteenistused, suunamudijad ja teisedki Vene-sõbrad niikuinii. Rohkem kui kunagi varem on Eestile vaja tarka, energilist ja tegusat juhti.
Eesti inimesed peavad nägema, et peaminister on meie kõigi jaoks olemas ja juhib riiki. 2023. aasta riigikogu valimistel saadud mandaadil on Reformierakond oma tegevusega tuhmuda lasknud, kuid see on siiski jätkuvalt alles.