ERKKI KOORT ⟩ Riigikaitses on üks tahk, mida me järjekindlalt ignoreerime

Erkki Koort Foto: Tairo Lutter

• Eesti jätab praegu riigikaitsest kõrvale suure osa inimestest.
• Alternatiivteenistuse laiendamise vastu on peamiselt olnud kaitseministeerium.
• Droone ei pea hooldama ja juhtima alati sõjaväelane.

2014. aasta järel keskendus Eesti väga suurel määral hübriidrünnetele ning «roheliste mehikeste» poolt toime pandud rünnakutele. Laiapindse riigikaitse edukaks toimimiseks peab Eesti võtma kasutusele asendusteenistuse, kirjutab Postimehe ja Sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.

Alternatiivteenistuse kasutamata võimalused on meie enda strateegiline puudus. Me tõrjume seda erinevatel põhjustel, kuid ei näe kahjuks selle võimalusi ühiskonna tugevdamiseks. Põhjuseks on toodud õiguslikke takistusi, kui ka kaitseministeeriumi hirmu, et alternatiivteenistus hakkab harvendama ajateenijate ridu. Alles arutasime, et järgmine aasta ei võeta ajateenistusse kedagi, mis tähendab, et ei ole ka pädev seisukoht, et võimalikke kutsealuseid ei jätku. Seega, hirmul ei ole mingit alust ja õigusruumi saab muuta.

Alternatiiv- või tsiviil- või asendusteenistus on ajateenistuse asendusvorm, mille kutsealune läbib militaarse ajateenistuse asemel. Klassikaliselt põhjused selle valimiseks on usulised või kõlbelised, kuid seda rakendatakse alternatiivina ka poliitilistel, perekondlikel või tervislikel põhjustel.

2014. aasta järel valmistuti suures osas hübriidohtudeks. Tundub, et oleme ammu mõistnud, et ei ole olukorras, kus arendada peamiselt eriüksusi ja muid tipuvõimeid. Meil on olukordade kontrollimiseks vaja massi, sest üks eriüksuslane võib olla kuitahes hea, teda on ikkagi vaid üks.

Peamiselt on pakutud välja, et asendusteenistuse läbimine võiks toetada kriisivalmidust oma igapäevatöös või vabatahtlikuna. Võimalused on läbida see teenistus nii päästes, politseis, meditsiinisüsteemis, sotsiaalvaldkonnas, riigi IT-majas jne.

Meil on olukordade kontrollimiseks vaja massi, sest üks eriüksuslane võib olla kuitahes hea, teda on ikkagi vaid üks.

On aga üks valdkond nüüdisaegses maailmas, millega alternatiivteenistus samuti suurepäraselt toime tuleks. Ukraina sõda näitab, kui palju on tänapäeval vaja tegeleda mehitamata platvormidega. Nende hooldus, logistika, remont ja ka juhtimine saab olla tööks, mida alati ei pea tegema laigulises vormis sõjaväelane. Kui kogu eelnev ahel on ainult sõjaväelaste katta, siis eemaldame ise väljaõppinud sõdurid sõjaväljalt.

Alternatiivteenistus droonisõjas on lahendus, mida ei tuleks karta ega tõrjuda. Loomulikult ei piirdu võimalused vaid droonidega. Võimalused on märksa laiemad ning selle mehhanismi rakendamine suurendab märgatavalt ühiskonna vastupanuvõimet.

Praegu läbib Eestis asendusteenistuse umbes 50–60 inimest aastas. Iisraelis on selleks numbriks 17 000 – 18 000 inimest, kellest umbes 50 on pimedad. Seega läbib Iisraelis selle teenistuse liigi sama arv pimedaid, mis Eestis nägijaid. Me keskendume ajateenistusele, kuid väheneva elanikkonna tingimustes ei ole meil valikut, sest nelja-viie aasta pärast kukub ajateenistusse kõlblike inimeste hulk veelgi, kuna aastakäigud lähevad väiksemateks.

Meil ei ole mõistlik taas kaotada mitu aastat, kus me riigina valdkonnas midagi ei tee. Saame hirmudest üle, muudame seadust ja võtame olulise võimaluse kasutusele.