AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Viivi Luige saabumine ehk Imelapse ilmutused

Viivi Luik «Pilvede püha» (1965) Foto: Antikvariaat

Meie ühe esikluuletaja Viivi Luige igas etteastes on midagi ilmutuslikku, kirjutab Tallinna ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.

Viivi Luige esimesest tulemisest, haprast helesinisest luulevihust «Pilvede püha» (1965) täitub kuuskümmend aastat. Õbluke kogu ilmus nime «Noored autorid 1964» kandnud mustatoonilises pappkarbis koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Ly Seppeli ja Lehti Metsaalti debüütkogudega, mis kandsid vastavalt pealkirju «Jäljed allikal», «Maa lapsed», «Igal hommikul avan peo» ja «Tähtede langemise ööd».

Toona, nõukogude, resp sõjajärgsel Vene ajal saatis käsikirja jõudmist raamatuni pikk ja vaevaline tee. «Pilvede püha» luuletused on enamikus kirjutatud aastatel 1962–1963, kui poetess oli 16–17-aastane. Teismelisi eluaastaid lõpetav Luik otsib alles oma käekirja, ent kriitikud on juba üsna üksmeelsed: nii nagu Mati Unt proosas, nii on Viivi Luik luules imelaps mitte ülima nooruse, vaid erakordse andekuse tõttu.