Levada keskuse analüütikud, kes jätkavad keerulistes tingimustes Venemaa avaliku arvamuse uurimist, märkasid juba eelmise aasta augustis sõja kiiremat lõpetamist ja rahuläbirääkimisi pooldavate venemaalaste arvu kasvu. Päästikuks olid sündmused Venemaa Kurski oblastis, kuhu sisenes Ukraina armee, võttes kontrolli alla suure maa-ala koos Sudža rajoonikeskusega. Rahupooldajate arv kasvas hetkega 50 protsendilt 60 protsendile. Pärast Trumpi ja Putini esimesi kontakte sel aastal toetas rahuläbirääkimisi juba 67 protsenti venelastest, kuid 30 protsenti pooldas sõja jätkumist kuni «sõjalise erioperatsiooni» eesmärkide saavutamiseni Ukrainas.
Paradoksaalsel kombel osutusid kõige aktiivsemateks rahupooldajateks lojalistid, kes toetavad täielikult Putini poliitikat. Nende seisukoht oli motiveeritud soovist lõpetada inimeste hukkumine sõjas. Seejuures ei paku lojalistid projekti tulevaseks rahuks Ukrainaga, delegeerides Putinile õiguse ise otsustada, millal ja millistel tingimustel Ukrainaga rahu sõlmida. Kuid 80 protsenti rahupooldajatest on kategooriliselt territoriaalsete järeleandmiste vastu. Need meeleolud on tingitud asjaolust, et 75 protsenti venemaalastest on täiesti kindlad, et Venemaa võidab sõja, seega peaks ta dikteerima ka niisugused rahutingimused, mis meenutaksid avalikkuse jaoks rohkem Kiievi kapituleerumist. Rohkem kui 80 protsenti vastanutest sooviksid näha venekeelse elanikkonna õiguste tagamist ja Vene Õigeusu Kiriku staatuse kaitset Ukrainas. Vene propaganda kujundatud narratiivi, et nn erioperatsiooni peamine eesmärk on kaasmaalaste kaitse, ei ole kolme sõja-aasta jooksul parandatud ega kõrvale heidetud.