Hannes Nagel ⟩ Kaitsevaldkond, mida meie valitsus jätkuvalt ei taha näha

Avalik varjumiskoht on mõeldud sõjaseisukorras kasutamiseks inimestele, kes viibivad avalikus ruumis. Foto: Sander Ilvest

On halb, et on tekkinud järjekordne segadus teemal, mis toimub riigi ja elanike kaitseks mõeldud kriisi(laskemoona)varudes. Veelgi halvem on aga see, et esineb ka valdkond julgeolekus – elanikkonnakaitse –, millest kõrgemal tasandil avalikult pea üldse ei räägita. Ehk jääb elanikkonnakaitsele uue valitsuse koalitsioonileppes siiski rohkem ruumi kui viimase lõigu viimases lauses, kirjutab Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Ajal, kui Reformierakond ja erakond Eesti 200 panevad kokku uut koalitsioonilepet, tuleb meenutada, et elanikkonnakaitse vajab jätkuvalt püsirahastust. Seni valdkonda suunatud ressursid ei ole piisavad, et luua süsteemi ja võimekusi, mis ei seisaks savijalgadel. Praegune olukord tähendab, et tõsisema kriisi puhkemise korral on elanikkonnakaitses suur mure.

Elanikkonnakaitse suunatud ressursside hindamiseks tasub otsa vaadata arvudele. Ajavahemikul 2024–2027 on siseministeeriumi valitsemisalas elanikkonnakaitsele eraldatud 68 miljonit eurot. See teeb aasta peale keskmiselt 17 miljonit eurot (ca 0,04 protsenti SKTst), mis jaguneb omakorda veel nelja prioriteedi vahel: elanike kriisiteadlikkuse ja iseseisva valmisoleku suurendamine, kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialase võime suurendamine, elanike kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine ning elanikkonnakaitse ülesandeid täitvate asutuste toimepidevuse suurendamine. Selle kõrvalt peab valdkond tegelema ka seadusloome uuendamisega, sest sealgi on elanikkonnakaitse mõistes tõsiseid puudujääke.