ENE KALLAS ⟩ Kui tee on püsti ees ja tagasiteed pole

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

Ärkad üles, ilma kellata, teed pai väikesele triibulisele kassile, kes tuli vaatama, et ega sa ometi surnud ei ole, hõikad maailmale: «Hommikust!», nuuskad nina tühjaks, köhid öö jooksul kurku kogunenud sodi välja, vähemalt üritad, sirutad end veidi, et aru saada, mis kell näitab, ja pärast mõningast enese kogumist ronid voodist välja, paned muusika mängima ja teed kohvi... Peaaegu täiuslik hommik, eks ole? Kui seda sodi ei oleks, oleks lausa täiuslik, kirjutab toimetaja Ene Kallas päevakommentaaris.

Peaaegu täiuslikust hommikust saab tihtilugu peaaegu talumatu päev. Kui saad aru, et igapäevane töö väsitab rohkem, kui asi väärt on. Vahet ei ole, kas seda on palju või vähe. Oled väsinud pea esimesest tööaja hetkest. Nii väsinud, et tahaks tagasi voodisse, ja sealt enam mitte kunagi tõusta. Aga kohusetunne ei lase. Nii tiksudki tööpäeva lõpuni, lahendad väikesi probleeme, naerad ja lõõbid koos kolleegidega, sööd, teed igapäevaseid harjutusi, ei jäta midagi juhuse hooleks. Ja püüad end kõik aeg veenda, et see on ok. Samal ajal teades, et kui see on elu, siis «kas kaks ühe hinnaga saaks».

Kui rääkida seda kõike  sõpradele või kui on vaja maailmale valju häälega teatada, mida ma kõigest sellest arvan (jah, vahel on vaja, sest muidu aju plahvatab), soovitab keegi ikka, et vaheta tööd või vaheta elu vms. Kui esimene tundub olevat tehtav, siis teisega on keeruline. Ja tegelikult ei ole ka see esimene tehtav, kui oled üle 50-aastane vanamutt, olenemata sellest, mida oskad ja kuidas välja näed. Pea iga katse midagi muuta päädib lollakalt viisaka kirjaga, mis enamasti algab nii: «Aitäh, et kandideerisite...» Kuni sinnani välja, et enam ei jaksa. Tee on püsti ees.