MAARJA PILD-FREIBERG ⟩ Eesti riik näitab turvatunde asemel kõhedust

Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg. Foto: Olga Makina

Kui pea iga päev arutleme selle üle, kas riik ei lähe juba olemasoleva tehnoloogia kasutamisel inimeste jälgimisega liiale, siis samal ajal peetakse plaani, kuidas saaks meid ikka veel paremini vahele võtta, kirjutab advokaadibüroo TRINITI vandeadvokaat, Tartu Ülikooli privaatsuse ja andmekaitse külalislektor Maarja Pild-Freiberg.

Nimelt arendab politsei- ja piirivalveamet koostöös siseministeeriumiga isemõõtvat politseisõidukit, mis tuvastaks liiklusrikkumisi. Lisaks veel kavandatakse üle-eestilist näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrku. Sellega on aga tõsiseid põhiõiguslikke probleeme. Avalikkuseni jõudnud riigi kavatsus üle-eestilisest näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrgust tekitab turvatunde asemel kõhedust.

Alustame isemõõtvast politseisõidukist, mis liiklusrikkumisi fikseerib ning trahviteated infosüsteemi edastab. Tuleviku sõiduk peaks mõõtma kiirust, aga juttu on olnud ka kõrvaliste tegevuste fikseerimisest, nagu näiteks turvavöö lahti olek ja foori punase tule alt läbi sõitmine. Viidatu tähendab, et isemõõtval politseiautol peavad olema ka teatud sorti kaamerad. See aga tähendab, et automatiseeritud trahvimasinast politseisõiduk salvestab kõike, mis tema teele jääb. Ehk peaasjalikult jääb vaatevälja ka kõigi seadust mitte rikkuvate inimeste tegevus. Liiklussüüteod on reeglina pisirikkumised ning seega täisvõimsusel jälgimisseadmega selliste rikkumiste eest automaatne karistamine paistab rohkem kirvega kure püüdmine. Tavaliikleja õigus olla jäetud riigi poolt rahule ei kaalu ega saagi kaaluda üles mõne täiendava liiklushuligaani fikseerimist. Vahendeid liikluspättide tabamiseks on ka teisi.