JUHTKIRI ⟩ Miin Pevkuri istumise all

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Eesti lahkub jalaväemiine keelustavast konventsioonist.
• Kaitsevööndi väljaehitamine venib.
• Punkrite ehitamine ei tohiks olla keeruline.

Meil on kaitsevaldkonnast häid ja halbu uudiseid. Kuna viimasel ajal on halvad uudised domineerinud, alustame headest: Balti riigid ja Poola teatasid teisipäeval, et lahkuvad Ottawa konventsioonist, mis keelustab jalaväemiinide kasutamise. Suurepärane, et meie piirkonna riigid langetasid selle otsuse koos.

Eesti ühines Ottawa konventsiooniga 2004. aastal ning toona oli maailmas moes rääkida nn ajaloo lõpust: et suur sõda pole enam tõenäoline ning et regionaalkonfliktid on pigem «humaansed täppisoperatsioonid», nagu oli olnud äsjane NATO operatsioon Jugoslaavia Liitvabariigi vastu, vältimaks etnilist puhastust Kosovos.

Ukraina sõda on veenvalt tõestanud, et Francis Fukuyama eksis oma «ajaloo lõpu» jutuga. Sõja viimased aastad on näidanud positsioonisõja tähtsust, nagu see oli Esimeses maailmasõjas. Valdava enamiku okupeeritud maast haaras Vene Föderatsioon sõja esimestel nädalatel ning valdava osa edukatest vastuoperatsioonidest (välja arvatud Kurski operatsioon) korraldas Ukraina sõja esimesel aastal. Järgnenud on kurnav positsioonisõda, kus mängivad olulist rolli miiniväljad ja droonid.

Meie rahvuslikes huvides on maamiinide võimalik kiire kasutuselevõtt, arvestades meie naabri agressiivsust, Ukraina kogemusi ja meie piirivööndi topograafiat, mis võimaldab miiniväljade abil vaenlast edukalt peatada. Loomulikult on lisaks tarvis rajada kindlustusi, mis koos miinidega moodustaksid efektiivse kaitsevööndi. Ja siit tuleb paraku halb uudis.

Kolme Balti riigi kaitseministrid kinnitasid kaitsevööndi rajamise plaani juba 2024. aasta jaanuaris, kuid edasised tööd Eestis on kaitseminister Hanno Pevkuri (Reformierakond) juhtimisel paraku ajakavast maha jäänud.

Teema tuli jutuks ka esmaspäevasel laskemoonahangete pressikonverentsil. Plaani järgi tuleks Eesti-Vene piirile rajada umbes 600 punkrit, ent siiamaani pole jõutud kaugemale prototüüpide katsetamisest. Tegemist pole ometi tuumareaktori ehitamisega, raudbetoonpunkrite rajamine pole midagi enneolematut. Võttes arvesse maailmasõdade kogemusi, tundub nõnda pikk katsetamisperiood ülearune.

Siiani ei ole kaitseministeeriumil ülevaadet, kunas kaitsevööndi Eesti lõik võiks valmida ja kui palju see maksma läheb.

Siiani ei ole kaitseministeeriumil ülevaadet, kunas kaitsevööndi Eesti lõik võiks valmida ja kui palju see maksma läheb. Ehkki kaitsevööndi projekt valmis juba 2023. aasta suvel ning esialgse plaani järgi pidid tugipunktide asukohad selguma eelmise aasta lõpuks, kuulsime esmaspäevasel kaitseministeeriumi pressibriifingul Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse peadirektori Magnus-Valdemar Saare jutust, et asukohti veel täpsustatakse.

Paratamatult tekib mõte, et aeglase tempo põhjuseks on kehv juhtimine, sest protsessi võimsaim komponent on senini olnud jutt. Meenutame lisaks, et peale Eston Kohveri röövimist piirilt lubas toonane siseminister Pevkur idapiiri välja ehitada. Kümme ja pool aastat hiljem pole idapiir endiselt valmis saanud.