Eliisa Pass, Farištamo Eller, Kaarel Võhandu ⟩ Leinates üleraie ohvreid

Metsvindi liik näitab paraku metsades vähenemise märke. Foto: Karl Adami

Eesti metsapoliitikat on kallutatud juba aastakümneid tööstust soosivas suunas, mille tagajärjel on metsi raiutud rohkem kui juurde kasvab. Üleraie mõjud peegelduvad nii kahanevas metsaelustikus kui ka inimeste elukeskkonnas. Paraku tõotab loodav valitsuskoalitsioon lihtsustada metsaseaduse muudatustega üleraiet veelgi enam, kirjutavad Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert Eliisa Pass, Eesti Ornitoloogiaühingu juht Kaarel Võhandu ning MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige Farištamo Eller.

Ökoloogiline lein on nähtus, mida inimesed kogevad omale südamelähedase ökosüsteemi, aga ka selles elavate liikide hävimise tagajärjel. Seetõttu tunnevad paljud eestlased pärast armastatud metsatüki raiet leina ja jõuetust. Järjekordset lageraie järel võime me tunda kaotusvalu, kurbust või isegi leina, aga elame edasi. Paljude teiste liikide esindajate jaoks tähendab metsa kadumine aga elutee katkemist.

Lageraie, millele metsatöösturid viitavad kui metsa uuendamisele, tähendab ökoloogilises mõttes aastakümneid väljakujunenud metsakoosluse hukkumist. Metsanduslikus kontekstis «küpseks» saanud metsades kasvab igal hektaril ca 400–600 puud, igal puul elab kümneid sambliku-, sambla- ja seeneliike. Mida vanemaks puud saavad, seda enam tekib sinna mikroelupaikasid. Lageraiega hukkuvad nii kooslused kui ka nendevahelised seosed. Lisaks kaob pea kogu puhma- ja põõsarinne, aga ka maapealsed rohttaimed. Kui raie teha külmumata pinnasel, pööratakse segi ka maa-alused struktuurid. Tõsi, mõned taime-, sambla- ja samblikukooslused elavad lageraie ka üle, ent hukkuvad siiski mõne aasta jooksul pärast raiet suure valguse hulga tõttu, millega nad pole kohastunud.