Ökoloogiline lein on nähtus, mida inimesed kogevad omale südamelähedase ökosüsteemi, aga ka selles elavate liikide hävimise tagajärjel. Seetõttu tunnevad paljud eestlased pärast armastatud metsatüki raiet leina ja jõuetust. Järjekordset lageraie järel võime me tunda kaotusvalu, kurbust või isegi leina, aga elame edasi. Paljude teiste liikide esindajate jaoks tähendab metsa kadumine aga elutee katkemist.
Lageraie, millele metsatöösturid viitavad kui metsa uuendamisele, tähendab ökoloogilises mõttes aastakümneid väljakujunenud metsakoosluse hukkumist. Metsanduslikus kontekstis «küpseks» saanud metsades kasvab igal hektaril ca 400–600 puud, igal puul elab kümneid sambliku-, sambla- ja seeneliike. Mida vanemaks puud saavad, seda enam tekib sinna mikroelupaikasid. Lageraiega hukkuvad nii kooslused kui ka nendevahelised seosed. Lisaks kaob pea kogu puhma- ja põõsarinne, aga ka maapealsed rohttaimed. Kui raie teha külmumata pinnasel, pööratakse segi ka maa-alused struktuurid. Tõsi, mõned taime-, sambla- ja samblikukooslused elavad lageraie ka üle, ent hukkuvad siiski mõne aasta jooksul pärast raiet suure valguse hulga tõttu, millega nad pole kohastunud.