JUHTKIRI ⟩ Midagi on mäda meie moonaostuga

Päeva karikatuur, 17. märts. Foto: Urmas Nemvalts

Pühapäeval puhkes äge sõnasõda kaitseministeeriumi endise kantsleri Kusti Salmi ja kaitseminister Hanno Pevkuri vahel. Salm ütles, et läinud suvel paljuräägitud 1,6 miljardilisest laskemoonahankest ei ole siiamaani sõlmitud lepinguid ühegi euro eest. Pevkur süüdistas aga Salmi manipuleerimises ning väitis, et laskemoon on tegelikult ära tellitud.

Samasisulise kriitikaga esines avalikkuses laupäeval Isamaa esimees Urmas Reinsalu: «Kolmapäeva hommikul sain riigikogu eelarve kontrolli erikomisjoni istungil teada, et 1,6 miljardi eurosest täiendavast moonasoetusest on kolmapäevase seisuga kohustustega kaetud (ehk tegelik lepe sõlmitud) null eurot.» Niisiis, tegemist pole pelgalt Salmi soologa.

Kui Salm oli ka ise omal ajal vastutav isik kaitseministeeriumis, siis mäletatavasti tema lahkumise põhjuseks sealse kantsleri kohalt oligi soov juhtida tähelepanu hangete protsessi venimisele. Võib väita, et nurisesid ka endine kaitseväe juhataja Martin Herem ja tema järel selle koha üle võtma pidanud Vello-Veiko Palm. Mäletame, et mõlema karjäär sai plaanitust varasema lõpu, ehkki kaitseväe võimelünkadest kõneldes ei öelnud kumbki midagi valesti.

Hanno Pevkur on endiselt ametis ning näib, et asjad ei liigu jätkuvalt piisava kiirusega. Aega meil aga pole enam üldse. Oleme kuulnud, et Taani kaitsevägi on avalikustanud dokumendi «Uuendatud hinnang Venemaa ohust Taani riigile», mille kohaselt Taani sõjaväeluure hinnangul suudab Venemaa peale Ukraina rahu sõlmimist poole aasta pärast pidada lokaalset sõda ühe Venemaa piiririigiga ning umbes kahe aasta pärast pidada Läänemere piirkonnas regionaalset sõda mitme riigi vastu.

Postimees ei saa leppida olukorraga, et relvastumise protsess näib kulgevat liialt aeglaselt ning asume toimuvat põhjalikult uurima.

Reaktsioonina kutsus Taani peaminister Mette Frederiksen veebruaris üles «massiivsele taasrelvastumisele», et vältida sõda. Taani kaitsekulutsed pole olnud aastaid NATO riikide suurimate seas: läinud aastal moodustasid need 2,4 protsenti SKTst ning alles käesoleval aastal peaksid taanlased jõudma kolme protsendi piirini. Parafraseerides Hamletit, midagi on Taani riigis olnud mäda.

Tulles tagasi Eestisse, midagi on jätkuvalt ja veelgi mädam siinses riigis ning konkreetselt on midagi mäda meie relvastumisega. Ukrainlased on meile tublisti aega ostnud ning nad on seda teinud ka meie relvaabiga, suurtükkide ja moonaga. Selle annetamise otsus on olnud õige. Kuid järgnenud relvahangete protsessiga ei saa kuidagi rahule jääda. Ehkki ka pühapäevastes pressiteadetes näitas Hanno Pevkur ennast kui tublit ja tegusat meest, kes juba järgneva nädala teisipäeval tutvustab valitsusele tellimuste ja raha juurdehankimise kava, jääb siiski õhku kahtlus, et me oleme täpselt samas kohas, kus me olime läinud aasta keskel.

Paraku on igal kuul praeguses olukorras kulla hind. Postimees ei saa leppida olukorraga, et relvastumise protsess näib kulgevat liialt aeglaselt ning asume toimuvat põhjalikult uurima. Kõlanud kahtlustused on liialt tõsised, et jääda ootama situatsiooni iseeneslikku lahenemist. Meie meelest peaks Eesti julgeolekuolukorra parandamine olema praegu valitsuse absoluutne prioriteet, hetkel valdkonna ümber toimuv ei süsti meisse aga kindlust, et see nii on. Meil on vaja saada ülikiiret selgust, mis toimub ning seejärel ülikiireid tegusid!