JUHTKIRI ⟩ Moskva pisaraid ei usu

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• 30-päevase relvarahu kava asetab surve Venemaale.
• Ukraina on valmis tegema järeleandmisi.
• Euroopa ei tohi rahust kõrvale jääda.

Ukrainas plaanitav 30-päevane relvarahu peab näitama teed suuremale rahulepingule, kuid see ei saa tulla ei Ukraina ega Ida-Euroopa arvelt. Rahulepingus peab osalema ka Euroopa.

Põhimõtteliselt võib relva- või ka vaherahu olla kaht tüüpi. Esimene sillutab teed suuremale rahulepingule. Nii juhtus näiteks Vabadussõjas 3. jaanuaril 1920, mil jõustus vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Ligemale kuu aega hiljem sai allkirjad Tartu rahuleping.

Ent on ka teist tüüpi relva- või vaherahusid. Selline ajutine rahu aitab armeesid paremini ümber grupeerida, et pärast seda sõjategevust jätkata. Sest ühele sõdivale poolele on tol hetkel kasulikum sõda pidada kui rahuleppeid sõlmida.

Kui USA ja Ukraina paistavad kalduvat esimese tüübi poole, siis Venemaa on valmis Ukrainas edasi sõdima. USA presidendile on rahu Ukrainas ja seda sisse juhatav relvarahu sisepoliitilise tähtsusega – lubas ta ju presidendiks saades sõja Ukrainas lõpetada. Saab näha, kui kaugele on ta valmis selle valimislubaduse elluviimisel minema. Ukrainale on küsimus ellujäämises ning relvarahu aitaks üle kolme aasta kestnud täiemahulises sõjas hinge tõmmata.

Lisagem, et Ukraina on teinud tohutult järeleandmisi, olles valmis sõlmima USAga maavarade lepingu. See näitab Ukraina valmisolekut rahuks. Samuti on USA taastanud sõjalise abi Ukrainale ning karmistanud sanktsioone Venemaale.

Venemaa vastus on olnud kõike muud kui positiivne. Venemaa juht Vladimir Putin on öelnud, et toetab põhimõtteliselt relvarahu ideed, kuid esitanud selleks karme tingimusi. Veel on Putin presenteerinud end kui võitjat, ilmudes sõjaväevormis Kurski oblastisse, kus on endiselt ka Ukraina väed. Pealegi viitas Putin Ukraina sõjaväelastele kui terroristidele. Välis- ja kaitsepoliitika on Venemaale olnud ajalooliselt nullsummamäng, kus on nii võitjad kui ka kaotajad. Arusaama, et rahuleping võiks olla kasulik kõikidele osapooltele, on Moskvalt raske oodata.

Ukraina on teinud tohutult järeleandmisi, olles valmis sõlmima USAga maavarade lepingu. See näitab Ukraina valmisolekut rahuks.

Pall on ikkagi Venemaa väljakupoolel. Reedel ütles NATO peasekretär Mark Rutte, et Ukraina NATO liikmesuse küsimus on laualt maas. Samas on Ameerika liidrid öelnud, et Ukraina peab saama endale sellised julgeolekugarantiid, et Venemaa ei julge Ukrainat uuesti rünnata. NATOs või mitte, kuid Ukraina on võidelnud end Vene mõjusfäärist selgelt läände. Ukraina NATO liikmesus on teatavasti olnud Venemaale üks peamisi ettekäändeid Ukraina ründamiseks, kuid saame näha, kuidas lepib Venemaa NATOsse mittekuuluva, ent läänemeelse Ukrainaga.

Kuidas edasi? Venemaa survestamine USA poolt peab jätkuma. Samal ajal ei tohi jääda kõrvaltvaatajaks Euroopa, kellest samuti sõltub rahu Ukrainas. Euroopa peab jätkama relvastumisega, seda nii enda kaitsmiseks kui ka rahuvalvejõudude saatmiseks Ukrainasse. Sest üks asi on jõuda relvarahuni, aga teine asi jõustada laiemat rahulepingut. Rahuleping ilma Euroopa osaluseta on juba eos surnud.