JUHTKIRI ⟩ Meie igapäevane salakood

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Murdekeeled rikastavad eesti keelt.
• Eesti keele arendamine peab jätkuma.
• Eesti keel on hoidnud meid okupantide eest.

Põhiseaduse preambulist laenatud Postimehe deviis ütleb, et peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nagu näeme, on eesti emakeel olnud lahutamatult seotud rahvuse ja kultuuriga ning on pakkunud meile ajaloos kaitset.

Kuidas nii? Eks esiteks nõnda, et võõramaised okupandid pole keerulisest eesti keelest aru saanud, keel on olnud meile kultuuriliseks varjumiskohaks. Paljud ida poolt Eestisse asunud ei õppinud keelt aastakümnetegi jooksul ära. Seda enam võime tänapäeval suhtuda lugupidamisega neisse välismaalastesse, kes õpivad, ja mitte tegema numbrit sellest, kui nad grammatiliselt vigaselt kõnelevad, vaid soovima jätkuvateks keeleõpinguteks õnne.

Angloameerika keelte, aga ka slaavi keelte kõnelejad võivad omakorda meid õnnitleda, sest eesti keel on meid kaitsnud siiani interneti- ja telefonipetturite eest. Siiani, kuna tehisintellekti tulekuga on petukirjade eesti keel muutunud üha paremaks. Ent Venemaa või Aasia telefonikelmuste keskustesse pole jätkuvalt olnud kuigi lihtne eesti keele soravaid oskajaid leida, ehkki Hemingway järgi peaks eestlasi leiduma igas maailma sadamas.

14. märtsil tähistame emakeelepäeva, sest sellel päeval 1801. aastal sündis luuletaja Kristjan Jaak Peterson, üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Tema tuntuim luuletus küsib: «Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavust omale otsida?» Igavus tähendas muidugi igavikku.

Nagu näeme, aja jooksul keel muutub ning selles pole midagi traagilist. Meie kirjakeel on sündinud suuresti põhjaeesti keele baasil. 19. sajandi lõpust on lugematud inimesed panustanud, et meie keel muutuks moodsaks, kus on vasted kõigile nähtustele ning milles saaks probleemideta teadust teha. Näiteks kasutame «tagasikargamise väe» asemel tänapäeval sõna «elastsus» jne.

Nagu meie eellaste põlvkonnad võitlesid kadakasakslusega, tuleb meil võidelda angloameerika päritolu keeleumbrohuga.

Meil pole ühtegi põhjust, miks peaksime keerama selja oma keelelisele rikkusele, mis aitab maailma tunnetada ja kirjeldada teise nurga alt, ent teistest keeltest mitte sugugi halvemini. Siinjuures ei tohi me ära unustada murdekeelte rikkust. Tan, tan, sanna man, tan om tuu lump, kon kunna' umma' – seal, seal sauna juures on see lomp, mis on konna oma – võluv, kas pole?

Muidugi peame jätkama oma kirja- ja teaduskeele arendamist. Ülikoolide kapsaaeda võib visata kivi, et palju teadustööd tehakse esmalt inglise keeles ja alles siis eesti keeles, kui üldse. Normiks peaks olema eesti keele seadmine esikohale. Tehisintellekt, mida juba mainisime, on muutunud nii heaks, et võimaldab meie teadusmõtteid tõlkida välismaalastele paremasse keelde, kui mõnigi meist seda puuinglise keeles suudaks. Seega, eest keele eiramisele vabandust pole!

Nagu meie eellaste põlvkonnad võitlesid kadakasakslusega, tuleb meil võidelda angloameerika päritolu keeleumbrohuga. Ja muidugi peame õpetama robotid kõnelema eesti keelt!