Kuidas nii? Eks esiteks nõnda, et võõramaised okupandid pole keerulisest eesti keelest aru saanud, keel on olnud meile kultuuriliseks varjumiskohaks. Paljud ida poolt Eestisse asunud ei õppinud keelt aastakümnetegi jooksul ära. Seda enam võime tänapäeval suhtuda lugupidamisega neisse välismaalastesse, kes õpivad, ja mitte tegema numbrit sellest, kui nad grammatiliselt vigaselt kõnelevad, vaid soovima jätkuvateks keeleõpinguteks õnne.
Angloameerika keelte, aga ka slaavi keelte kõnelejad võivad omakorda meid õnnitleda, sest eesti keel on meid kaitsnud siiani interneti- ja telefonipetturite eest. Siiani, kuna tehisintellekti tulekuga on petukirjade eesti keel muutunud üha paremaks. Ent Venemaa või Aasia telefonikelmuste keskustesse pole jätkuvalt olnud kuigi lihtne eesti keele soravaid oskajaid leida, ehkki Hemingway järgi peaks eestlasi leiduma igas maailma sadamas.
14. märtsil tähistame emakeelepäeva, sest sellel päeval 1801. aastal sündis luuletaja Kristjan Jaak Peterson, üks esimesi eestikeelseid kirjanikke. Tema tuntuim luuletus küsib: «Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavust omale otsida?» Igavus tähendas muidugi igavikku.
Nagu näeme, aja jooksul keel muutub ning selles pole midagi traagilist. Meie kirjakeel on sündinud suuresti põhjaeesti keele baasil. 19. sajandi lõpust on lugematud inimesed panustanud, et meie keel muutuks moodsaks, kus on vasted kõigile nähtustele ning milles saaks probleemideta teadust teha. Näiteks kasutame «tagasikargamise väe» asemel tänapäeval sõna «elastsus» jne.