JUHTKIRI ⟩ Eriolukorra eriline õppetund

Päeva karikatuur. 13. märts 2025. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti jaoks oli koroonaeriolukorra kehtestamise kuupäev pahaendeline.
• Eriolukorra karmuselt jäi Eesti keskmiste sekka.
• Valitsus kasutas laialdasi volitusi pigem vastutustundlikult.

Viis aastat tagasi, 12. märtsil kuulutas valitsus välja taasiseseisvunud Eesti esimese ja seni viimase eriolukorra. Oli alanud koroonakriis. Ameerika Ühendriikide president Donald Trump kuulutas oma riigis eriolukorra välja päev hiljem. Sama teed läksid üksteise järel paljud maailma riigid. Kaadrid Itaalia haiglate koridorides surevatest inimestest olid liialt jubedad.

Eesti jaoks oli kuupäev muidugi pahaendeline. 12. märtsil 1934 kehtestas toonane riigivanem Konstantin Päts Eestis üleriigilise kaitseseisukorra, mis keelustas poliitilised vabadused ning viis autoritaarse riigikorra kehtestamiseni. Toonases vabaduste piiramises on nähtud ka ühte põhjust, mis vallandas sündmuste jada, mille tagajärjel Eesti kaotas kümnendi lõpul iseseisvuse.

Vaadates maailmas toimuvat praeguse aja tarkusega, tuleb nentida, et meile harjumuspäraseks saanud vabadusi ei saa võtta iseenesestmõistetavatena. Me võime need kaotada, kui ei ole piisavalt tähelepanelikud.

Koroonaeriolukorra karmuselt jäi Eesti keskmiste sekka. Meist palju leebema režiimi kehtestas Rootsi Kuningriik, kelle peaepidemioloog Anders Tegnell lubas jätta avatuks tänavakohvikud ja restoranid. Meist palju karmima režiimi kehtestas Hispaania Kuningriik, kus inimesed mõisteti sisuliselt koduaresti ning võisid sealt väljuda ühekaupa pelgalt poodi, apteeki või koera jalutama.

Hispaania tänavaile saadeti patrullima sõjavägi. Cómpeta mägilinnakese peale Pepe Moyanole meeldis sotsiaalmeedias poseerida soomusmasinate ja automaaturite taustal ning korraldada oma kabinetis kriisinõupidamisi, kus teda ümbritsesid laigulistes vormides sõdurid. Autoritaarset korda mäletavate hispaanlaste jaoks oli see liig. Seni erimeelsusel olnud poliitilised jõud leppisid kokku ja võtsid Moyano maha, otsustades, et linnapea hakkab nende esindajate vahel olukorra selginemiseni ja valimisteni roteeruma.

Vaadates maailmas toimuvat praeguse aja tarkusega, tuleb nentida, et meile harjumuspäraseks saanud vabadusi ei saa võtta iseenesestmõistetavatena.

Kohates tundmatut viirust, otsustasid Euroopa Liidu riigid esimese ehmatusega piirid sulgeda. «Näis, nagu oleks maailm hulluks läinud ja kõik, mida me [teiste riikide epidemioloogidega varem] arutasime, täielikult unustatud,» ütles Anders Tegnell mõned kuud hiljem usutluses Rootsi raadiole.

Võib nõustuda toonase riigisekretäri Taimar Peterkopiga, et Eesti riik sai erakorralise olukorraga hakkama ning valitsus kasutas laialdasi volitusi pigem vastutustundlikult. Jah, tagantjärele vaadates võib väita, et mõne asjaga pingutasime meiegi üle. Kuid vabandava asjaoluna saame öelda, et me ei tundnud koroonaviirust veel piisavalt hästi. Telepilt, kuidas hiinlased ehitasid ahvikiirusel uusi suurhaiglaid, ei süstinud meisse just erilist positiivsust ning tundus mõistlik käituda vanarahva ütluse järgi: parem karta kui kahetseda!

Loodetavasti oleme saanud õppetunni, kuidas eriolukorras hakkama saada ning mitte üleliigselt isikuvabadusi kärpida.