Rainis Toomemaa ⟩ Tuulegeneraatorid ja pseudoväärtused

Tuulepark Aidu karjääris Ida-Virumaal. Foto: Rasmus Rebase

«Tõll, Tõll, tule appi! Jälle on häda käes, vaenlane on tunginud meite sekka, ei heida armu noorele ega vanale!» kisendasid meie kauged esiisad ja -emad. Ja nüüd, 2025. aastal, näikse, et täbar-kibedad ajad on taas päral, kirjutab tõlkija ja bioloog Rainis Toomemaa.

Valitsejad on suuresti tagaselja Eestimaa Euroopa süsinikukvootide vastu maha ärinud. Baltimaad on ühes Taaniga ühed agaramad kasusaajad kvooditurul. Tõsi, tuuleparkidest ja taastuvenergiakavast on aastaid juttu olnud ja ELi liikmesriigid leppisid hiljaaegu kliimakatastroofipaanikas, millele tuuleenergia lobitöö tuult tiibadesse puhub, kokku taastuvenergia direktiivi täiendatud variandis suurendada seoses süsinikuheitme vähendamisega taastuvenergiaallikate osakaalu 45 protsendini 2030. aastaks.

Eesti on otsustanud viisaastakuplaani ületada ja minna mainitud ajaks 100 protsendi ulatuses üle roheenergiale. Samas on meediumites jäänud kajastamata konkreetsemad kavad, kuhu, millal ja millises mahus tuulegeneraatorid (mitte segi ajada tuulikute ehk tuuleveskitega!) püstitama hakatakse, teisi sõnu, maarahvale tõmmatakse lihtsalt kott pähe ja kihutatakse tapale. Paljude päid ajavad segamini nt Jõhvi maantee äärde aastate eest rajatud «tagasihoidlikud» tiivikud, mis ei tundugi kõige hullemad. Kahjuks on kavandatavad metallmonstrumid neist kordi kõrgemad ning energiariskide maandamiseks müütilise sõjalise konflikti korral hajutatakse need maakonniti kõikjale laiali. Kohalikud omavalitsused saavad riigilt korralduse algatada eriplaneering, mis avaldatakse märkamatult valla kodulehel. Sestap ka rahva tormiline reaktsioon, mille taga ei tasu otsida Kremli trolle.