VESA VASARA ⟩ Ukraina otsustab oma rahu ise

Vesa Vasara Foto: Sven Tupits

Talvesõja rahulepingu sõlmisest möödub 13. märtsil 85 aastat. Selle päeva tähtsusest ja nüüdsest Ukraina olukorrast kirjutab Soome suursaadik Eestis Vesa Vasara.

Oma esimese välispoliitilise arutelu pidasin eelkooliealisena oma isa onu Taavetiga. Vanaonu tahus puukuuris kirvega aiateivast. Mu vanemad sugulased rääkisid alati sõjast ja loovutatud Karjalast. Lapse kõrv kuuleb muidugi kõike räägitavat ja lood jäid meelde. Onugi oli olnud talvesõjas hobusemehena, eesliinivõitlejaks oli ta juba siis liiga vana. Ta meenutas, kuidas venelased laristasid maha tema hobuse, needki viidi sõtta. Ellujäänud hirmunud hobuseid võis peale sõda Lappeenrannast tagasi saada. Küsisin onult, miks me siis andsime Karjala venelastele ära. Alati torssis onu lõi kirve pakku ja nähvas väikemehele: «Mud’u oless venkud kikk sii Soome ära rabanu!» Asi sai mulle kogu eluks selgeks üheainsa kirvelöögiga.

Moskva rahu lõpetas talvesõja kaheksakümmend viis aastat tagasi 13. märtsil 1940. Sõja, mida Soome ei alustanud. Sõja, mille tegi võimalikuks Stalini ja Hitleri koletu tehing, kus viimane müüs aasta varem augustis Stalinile midagi, mis talle endale ei kuulunud. Eestlased tunnevad oma ajaloos seda tehingut hästi ja tõenäoliselt teavad ka Soome lugu – tuhanded langenud, sajad tuhanded evakueeritud karjalased ja peale sunnitud rahuga võetud territoorium. Soome võitles üksi ja sai läänelt liiga vähe abi. Iseseisvus jäi napilt alles, osaliselt seetõttu, et Nõukogude Liit kartis, et ta võib ikkagi sattuda sõtta Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Hitler alistas ju Prantsusmaa alles 1940. aasta aprillis ja Suurbritanniat mitte kunagi.