Mõneti teiselaadne, kuid siiski tähtis võit on n-ö vaherahuettepanekuga nõustumine Ukraina poolt ning USA ja Ukraina ühiselt väljendatud seisukoht, et pall on nüüd Venemaa väljakupoolel. See paneb Venemaa ebamugavasse olukorda: ettepanekuga mittenõustumisele võivad järgneda mingid konkreetsemad survemeetmed USA poolt; sellega nõustudes aga õõnestaks Putin omaenda jalgealust, sest sel juhul on raske vältida muljet, et Venemaa on USA surve all olnud sunnitud oma maksimalistlikke sõjasihte revideerima. See aga oleks halb Putini režiimi riigisisesele ja rahvusvahelisele mainele, mille jaoks on oluline jääda kindlaks narratiivile, et «kõik läheb plaanikohaselt» ja sõjalise erioperatsiooni eesmärgid kahtlemata saavutatakse.
Kõige tõenäolisemalt püüab Venemaa leida kolmandat võimalust: pealtnäha initsiatiiviga kaasa minna, kuid siduda sellega mingeid ukrainlastele vastuvõetamatuid lisatingimusi ja teha katset sel teel Trumpi administratsiooni veenda, et hoopis Ukraina on rahu teel komistuskivi ja peaks edasisi järeleandmisi tegema. Teine võimalus oleks vaherahus küll kokku leppida, kuid leida mingi sobiv viis selle rikkumiseks, mis saadaks Venemaa toetajatele moraalitõstva signaali, et tegemist on vaid ajutise taktikalise taandumisega.