11. märtsi varasel keskpäeval kutsuti siinkirjutaja, tollal Viiburi-taguse üksiku raadiotehnilise pataljoni ajateenija üksuse poliitjuhi juurde. Kapten Nazarov viskas terekäe pihku ja endale paberossi suhu ning uuris, kuidas on minu soome keel. Vastasin, et ei kuidagi, kuna minu kodulinnas Pärnus ei olnud Soome TV nähtav, aga mu Tallinnast pärit kamraad saab asjaga hakkama. Käsutati temagi staapi ja sealt läksime koos ohvitseride linnaosa kõige moodsamasse kortermajja, kus meid võttis vastu koduses spordidressis pataljoni komandör alampolkovnik Pištšik ja hoiatas, et toimuvast ei kellelegi sõnakestki.
Siis lülitas sisse värviteleri ja keeras ette Soome kanalid. Seal käis sõnas ja pildis hoogne arutelu, mis saab NSV Liidu juhtimisest edasi. Üldiselt oli Soome ajaloolaste, politoloogide ja ajakirjanike arvamus selline, et järgmise surija edutamine oleks hoop Moskva mainele ja väljavaateid on kõige nooremal poliitbüroo liikmel Mihhail Gorbatšovil, sõltuvalt sellest, kuidas kaardid langevad.