:format(webp)/nginx/o/2024/07/24/16242096t1ha077.jpg)
Juhuelektril ja juhutarkusel on Eesti poliitikas palju rohkem ühist, kui me arvame. Kui juhuelektri all kujutame energiaallikaid, kust kord saab ja kord ei saa elektrit, siis poliitiline juhutarkus on nagu katkine tulevikku ennustav mänguautomaat, mis mündi sisestamise peale kord prindib ennustusi ja kord mitte, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateadlased Argo Rosin ja Mart Landsberg.
Nagu juhuelekter, ületab ka poliitiline juhutarkus mõnikord selle tasakaalustamisvõime. Nii on see ka tänase energiapoliitikaga. Ei ole vahet, kas selle juhutarkuse allikaks on Brüssel, kliimanaiivsus või kliimaärevus, igatsus vanade energiatootmisviiside järele, erakonna rahakoti täitmine või ideoloogiline vastuseis mõnele energiatootmise tehnoloogiale. Nii võib juhutarkuseks pidada ka seda, kui otsus juhindub ainult odavast elektri börsihinnast, arvestamata muid kaasnevaid kulusid, sh subsiidiumid, elektrisüsteemi tugevdamiseks ja tasakaalustamiseks tehtavad investeeringud ning viimasega kasvavad jooksvad kulud jpm.