Argo Rosin ja Mart Landsberg ⟩ Juhutarkus ja juhuelekter Eesti poliitikas

Äike. Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Juhuelektril ja juhutarkusel on Eesti poliitikas palju rohkem ühist, kui me arvame. Kui juhuelektri all kujutame energiaallikaid, kust kord saab ja kord ei saa elektrit, siis poliitiline juhutarkus on nagu katkine tulevikku ennustav mänguautomaat, mis mündi sisestamise peale kord prindib ennustusi ja kord mitte, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateadlased Argo Rosin ja Mart Landsberg.

Nagu juhuelekter, ületab ka poliitiline juhutarkus mõnikord selle tasakaalustamisvõime. Nii on see ka tänase energiapoliitikaga. Ei ole vahet, kas selle juhutarkuse allikaks on Brüssel, kliimanaiivsus või kliimaärevus, igatsus vanade energiatootmisviiside järele, erakonna rahakoti täitmine või ideoloogiline vastuseis mõnele energiatootmise tehnoloogiale. Nii võib juhutarkuseks pidada ka seda, kui otsus juhindub ainult odavast elektri börsihinnast, arvestamata muid kaasnevaid kulusid, sh subsiidiumid, elektrisüsteemi tugevdamiseks ja tasakaalustamiseks tehtavad investeeringud ning viimasega kasvavad jooksvad kulud jpm.

Eesti riigi olemise mõte on kokkuvõtlikult sõnastatud põhiseaduse preambulis: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.» Sellest peab lähtuma ka Eesti energiapoliitika ehk esikohale tuleb seada eelkõige Eesti sotsiaalmajanduslik jätkusuutlikkus, mis peab olema oluliselt isekam tagamaks eelkõige meie riigi ja ühiskonna arengu ja tugevuse. Ka meie endise õiguskantsleri Allar Jõksi sõnul on see iseloomulik Eesti õigusloomele, et on vaja kellelegi mingit muljet jätta, selle asemel et esikohale panna Eesti inimese hakkamasaamine («Esimene stuudio», 16.01.25). Varustuskindlus ilma taskukohase hinnata on mõttetu sõnakõlks.